Viha pidada ma ei oska. Vihastan ära ja hakkan siis pärast emotsiooni lahtumist olukorda ja teise inimese käitumist endale ratsionaliseerima. Lõpuks jõuan empaatiavõime abiga sinnani, et mul hakkab teisest hoopis kahju ja katsu siis vihane olla kui tegelikult tahaks pai teha. Järgmisel korral kordub sama tsükkel — sarnane olukord, viha, ratsionaliseerimine. Aga ühel hetkel saab neid vihastamiskordi vist liiga palju ja ma ei suuda enam suhelda. Kohtumist ette teades püüan kõigepealt kõikvõimalikke vabandusi otsida, et minema ei peaks ja kui vabandusi pole ja sisimas saan aru, et ma käitun nagu tropp ning teisel inimesel on vaja mind näha, põen ja stressan tükk aega ette, pobisen endamisi, kuidas ma ei taha, ei tahaaaaa ja kui asi käes, lähen väga pika hambaga kohale. Mõnikord on oodatust toredam ja siis olen enda peale vihane, et ma enne niimoodi põdesin. Ja kui ma ei suuda kohtumise ajal kogu aeg rõõmsat maski ees hoida ning midagi nähvan või emotsioone välja näitan, olen jälle enda peale pahane, et niimoodi murdusin. Teine inimene ei ole ju süüdi, ta pole üldse teadlikki, et mul sellised siseheitlused käivad ning tema tahab ainult normaalselt suhelda. Ilma minu ärahüppamise või vissis näota. Ma ei ole enda üle uhke, et olen mitmeid inimesi niimoodi enda elust välja lülitanud ja haiget teinud. Olen hakanud arvama, et inimsuhetel ongi mingi “parim enne” tähtaeg ja ühel hetkel lähevad mõned neist hapuks. Teistes on võib-olla liiga palju konservante ja peavad pisut kauem vastu. Või on see lihtsalt teatud inimtüüp (väsitavad egoistid!), keda ma peaksin lähisuhetes vältima.

Olin põhikoolis, kui ühel hetkel üleöö oma parima sõbranna teise vastu välja vahetasin. Ma lihtsalt ei suutnud teda enam taluda. Ei saa öelda, et see oleks tema süü olnud, aga ta kippus mind kamandama, madaldama ja minust üle sõitma. Võimalik, et asi oli selles, et ta oli sünnipärase iluveaga, poisilik, ebapopulaarne. Ma olen hilisemas elus aru saanud, et jube on, kui pead end alaväärseks, see tekitab trotsi ja viha. Isegi kui “ilusam” sõbranna end ise ilusa(ma)ks ei pea.

Sellele sõbrannale tegin hülgamisega väga haiget ja ta tunnistas mulle kümme aastat hiljem ühel koolikokkutulekul, et kaotas kauaks inimeste vastu usalduse. Tollal ei osanud ma seda käitumist analüüsida, hülgasin järgnevatel aastatel mitu sõprussuhet, mis pärast esialgset sära lihtsalt minu jaoks hääbusid ja tegin tõprana sääred. Juba tuttav muster kordus ülikooliajal — parim sõbranna, kes kippus kamandama, üle sõitma, pisendama ja enda arvamust ülimaks seadma. Palju aastaid olid asjad korras, vahepealsete tülide ja solvumistega, aga ühel hetkel käis “klõps” ja ma ei suutnud enam end kokku võtta. Umbes aasta ei suhelnud me enam peaaegu üldse, vähemalt mitte ligilähedaseltki samal tasemel. Olime üldjoontes asjadega kursis, käisime sünnipäevadel ja saatsime naljakaid pilte, aga ma ise ei suutnud ühendust võtta.

Hea uudis on see, et pärast seda pikka pausi läks mu “klõps” üle ja nüüdseks oleme taas head sõbrad. Mitte enam nii lähedased kui enne, aga mul pole kordagi olnud tunnet, et ma ei taha, ei suuda teda näha. See on esimene kord kui suhtlusvastumeelsus on üle läinud ja see annab lootust edaspidiseks. Ma vähemalt tean, et iga lõpp ei pea olema jäädav ja mul on vahepeal lihtsalt aega ja ruumi vaja. Katsu seda ainult kellelegi solvumise ja haigettegemiseta selgeks teha! “Asi pole sinus, asi on minus. Ma vajan õhku!” Kui filmilik.

Igatahes on mul praegu taas ühe lähikondlasega “klõps” käinud ja ma loodan väga, et natukene vähem suhtlust lahendab olukorra, sest mõnd inimest nii kergelt elust välja lülitada ei saa, perekondlikud kohustused ja viisakus on risti jalus. Õnnis oleks olla vaimust vaene või lihtsalt täielik tõbras.