Hundiema kasvatab oma lastest vabamõtlejad: soostereotüübid võivad minu poolest kassi saba alla minna
Natuke suuremaks saades hakkasin kuulma etteheiteid, sest isa leidis kusagilt pinnalt tolmu, kuigi „tüdruk on majas.“ Vaatasin isa, kes näpuga mööda kapipealseid tõmbas ja kritiseeris ning mõtlesin endamisi, et kui see teda häirib, võtku ise lapp kätte. Kus häda näed laita, seal tule ja aita, eksole. Mina ega ema ei käinud mööda nurgataguseid ega õiendanud, et „kruvi on lahti, kuigi kaks meest majas“ või kontrollinud, kas traktoris on õlitase normaalne. Ilmselt on koristamine mulle siiani vastumeelne just selle surve ja irisemise tõttu.
Oma kodus olen loonud poliitika, et koristatame koos või siis see, kellel parasjagu aega on või keda rohkem häirib või kellele külalised tulevad. Kadestan oma tuttava peret, kus tööjaotus on loomulikult paigas, sest mehele meeldib süüa teha, koristada aga mitte, naine on kompulsiivne korrahull, aga süüa teha ei meeldi, nii et mõlemad teevad oma asja ja on rahul. Minu peres on kaks söögitegemislembest inimest, tolmuvõtmine ei meeldi kummalegi. Aga ma ei lase enam kunagi endale öelda, et see või teine kodutöö on minu teha, sest et mul on naise suguorganid. Samamoodi ei eelda ma, et mees prügi välja viib või lambipirne vahetab, saan samade asjadega ise hakkama. Autoga hoolduses käimine on tõesti siiani mehe rida olnud, aga ainult seetõttu, et tema sõidab autoga iga päev ja töökoda jääb tema trajektoorile.
Oma poega üritan kasvatada võimalikult vabana rõhuvatest soorollidest. Poisid võivad ja peavadki nutma, see on tervislik. Oma tundeid võib vabalt väljendada. Küpsetamine ja koristamine ja kasvõi heegeldamine on täiesti normaalsed ja igapäevased asjad, millega meessugu võib tegeleda. Praegu on ta veel väike, aga kui ta suuremaks saab ja näiteks nukku soovib, ostan selle talle. Kui ta soovib seelikut kanda, lasku käia. Mehed on aastatuhandeid kandnud kleite ja seelikuid ning paljudes kultuuriruumides on see siiani loomulik. Samuti soengud ja meik — on ju meessugu loomariigis olnud alati see edevam ja kirevam pool. Nii kurb oli pealt näha, kuidas üks väike poiss koos õega õhinal kirbuturul odavate käevõrude kuhjas soris, õele osteti vidinaid, aga poisile öeldi, et „mehed ei kanna käevõrusid, sina ei saa“. Miks ei saa? Miks ei võiks laps sellistest asjadest rõõmu tunda soost hoolimata? Kui ta suuremaks saab, on tal küll ja veel võimalik oma kuvandit kohandada, end soovi korral üldsuse normide järgi siluda.
Eriti kitsarinnalised inimesed ütleksid siinkohal, et kasvatan oma lapsest homoseksuaali. Nagu oleks võimalik seksuaalset eelistust kuidagimoodi sisse kasvatada või mõjutada, eksole. Kui ta seda on, oli ta selline juba emaüsas ja ükski nukk või seelik või luba minu meigiasjadega mängida ei muuda seda. Mulle ei antud haiglast kaasa kasutamisjuhendit, kus oleks kirjas, et poisile on eluohtlik selga panna roosat värvi riideid, sest siis kukub peenis küljest ja ta muutub tüdrukuks. Kui asjad nii lihtsad oleksid, ei olekski transseksuaalidel tarvis seda keerulist ja kallist soovahetusoperatsiooni. Õnneks on paljud mehed (taas)avastanud värvidemaailma ja üha enamatele saab selgeks, et sinine on poistevärvina kasutusel olnud ainult lühikest aega, enne seda peeti sinist õrnaks ja naiselikuks tooniks, lilla ja roosa olid tugevad, meeste värvid. Kahju, et poistele mõeldud riided siiski nii üheülbased on. Katsun võimalikult palju oranži ja punast kogu selle sinise ja halli vahele tekitada. Minu viimane ost pojale oli punane, roosade detailidega jope. Ja kui ma tütre saan, annan talle edasi usu, et suguorganid ei määra inimest ning kasvatan temastki vabamõtleja ja võrdõiguslase. Soostereotüübid võivad minu poolest kassi saba alla minna.
