Hundiema kehakuvanditest: mida sina teeksid, kui su kaheaastane laps sind paksuks sõimaks?

Üks noor ema kirjeldas rõõmsalt olukorda, kuidas tema kaheaastane laps iga kord ema poolpaljana nähes kommenteerib: „Paks!“ ja olin sellest sügavalt löödud. Laps ei tule sellise asja peale iseenesest, järelikult peab ema end lapse kuuldes pidevalt alandama või, mis sama hull, teeb seda lapse isa. Kui laps ei käi veel lasteaias ja välised (meedia)mõjud veel temani ei jõua, on vaated täielikult lapsevanemate kujundada ja kui kasvadki keskkonnas, kus ema ja isa oma välimusega rahulolematud on, kogu aeg seda ja ka teiste kaalu, riietust, meiki jms kritiseerivad, hakkab laps samamoodi end ning teisi alavääristama. Mul on sellega oma kogemus, tulen just sellisest perekonnast ja mul on läinud väga palju aastaid, et enesekindlust saavutada ning enda kehaga rahujalale saada.

Alustame algusest. Ma ei ole „paks“, ei ole kunagi olnud, aga olen end selleks alati pidanud, sest sain „paksufoobia“ pisiku juba lapsena ning edasine elu ainult süvendas seda. Paraku on minu figuuritüüp „kuulitõukaja iluetalon“, see tähendab jõuline, lihaseline, tugev. Ei ole mingit lodevust, võdisevaid osi, aga koos naiselike kumeruste ja arenenud muskulatuuriga on üldmulje vormikas. Minu vanemate „hellitusnimi“ mulle oli Paksu. Lapsepõlvepilte vaadates ei näe ma kusagil paksu last. Mingis vanuses oli väike punnkõht, aga kadus seegi. Teismelisena ja hiljem noore naisena olen proovinud mustmiljonit dieeti, kaalujälgimist, olnud trennisõltlane, käinud toitumishäiretega psühhiaatri juures, omanud sundmõtteid ja elu keerles palju aastaid peamiselt kaalu ümber. Ja pole vahet, kui kõhnaks ma end vahepeal saanud olen, kehatüüp sellest ei muutu ja ikka leidub kord aastas mõni enda arvates kõva kuju, kes tänaval mulle naljaviluks „sink“ hõikab või muudmoodi kommenteerib. Õnneks on mul sellest üldjuhul juba täiesti ükskõik, aga halvematel hetkedel haavab ikka natuke. Nooremana tegi väga haiget. Meelde tuleb kaks näidet. Millalgi teismelisena ütles üks väike sugulane, et tema minuga mängida ei taha, sest mina olevat paks. Ülikooli ajal küsis üks teine väike sugulane, kas ma olen koguaeg nii paks olnud. Mõlemal juhul oli nende vanematel hirmus piinlik ja minul tuju tükiks ajaks ära. Pilte vaadates ja meenutades olid need vägagi normaalkaalulised ajad ja kommentaarid ülekohtused.

Praegu elan iseendaga rahujalal ja mõõdukas vormis. Mulle ongi oluline toonuses olla, võhma treenida, lihast omada, kaalunumbrist vähem välja teha. Ühiskonna suhtumine on selle retke minu jaoks väga raskeks teinud ja seetõttu lähen endast natuke välja iga kord, kui keegi kedagi paksuks sõimab, vormikamaid staare lehmadeks nimetab, naiseliku figuuri vaalaga segamini ajab jne. See ei ole kaasasündinud esteetiline maitse ja kui täiskasvanu on juba „rikutud“, siis vähemalt lapsed peaksid jääma lasteks, tundma oma kehast, selle jõust ja liikumisest rõõmu, imetlema füüsilist võimekust, mitte juba lasteaiaeelses eas teada saama, et osad kehad on paremad kui teised ja kritiseerimine on elu osa. Miks peab õpetama end häbenema? Miks mitte anda positiivset eeskuju, süüa tervislikult, teha sporti, tunda heameelt (värskes õhus) liikumise ja keha võimekuse üle? Ja siinjuures ei tohiks lapsele jätta muljet, et tervislik eluviis on hea seetõttu, et paks olla on halb, vaid vastupidi — paksusest üldse mitte rääkides rõhutada seda, et terve ja tugev olla on hea. Kui peabki end kritiseerima, võiks seda teha omaette, mitte lapse kuuldes. Ja, taeva pärast, ärge arvustage lapse keha! Hoiate tulevikus psühhiaatritasudelt kokku, ausõna.