Hundiema küsib: miks ei leia just targad, huvitavad, ilusad ja õnnelikud inimesed enda kõrvale kedagi?
Samavõrra kui ilmub jutukesi stiilis „kõik naised on kullakaevajad ja ajavad taga mingeid olematuid ideaalmehi“, ilmub ka neid, mis räägivad sellest, kui raske on (juba kahekümnendad ületanud) naistel kohtingutel käia ja püsivat kaaslast leida. Esimesed lood on kirjutatud tõenäoliselt nende (meeste) poolt, kellel king pitsitab ehk kes ise pole mingi omaduse tõttu eriti head kaaslased, on vastu nina saanud ja seetõttu kibestunud. Väike vihje kõikidele kaaslaseotsijatele — kui te lõpetate vingumise teemal, et kõik naised on raha peal väljas ja litsid pealekauba või mehed joodikud ja tahavad ainult seksi, siis on teil suurem tõenäosus leida endale tore kaaslane. Inimene leiab seda, mida ta otsib ja kui suhtumine on juba eos üldistav ning halvustav, siis komistate ikka ja jälle eksemplaride otsa, kes teie arvamust kinnitavad. Kõige mõistlikum on avatult suhtuda ja vaadata maailma ilma oma negatiivsusprillideta, vahetada seltskonda, otsida teisest kohast. Või, mis veel mõistlikum, lõpetada otsimine üleüldse ja lihtsalt vooluga kaasa minna, nautida, suhelda, palju väljas käia ja uusi tutvusi soetada. Üks kõige eemaletõukavamaid inimomadusi on meeleheitlik paarilisepüüdmine ja klammerdumine. Meeleheide paistab kaugele välja ja mõjub nagu halb hais suletud ruumis — potentsiaalne kaaslane tahab sellest võimalikult kaugele pääseda. Kui just pole tegemist päästeingli kompleksiga naisega (meeste puhul ilmneb seda harvem), kes tunnevad vajadust üles korjata katkisi, sõltuvusprobleemide ja hingehaavadega mehi ning ise ei taipagi, millise ora otsa jälle astusid, miks nad kogu aeg oma suhet kiruvad. Lõppeb see tavaliselt nii, et kui mees naise pidevate ultimaatumite ja õiendamise peale tõepoolest end käsile võtab, joomise maha jätab, tervislikumalt elama hakkab, psühholoogi poole pöördub jne, hülgab naine mehe, sest too on nii muutunud, ja leiab endale järjekordse haavatud tiibadega linnu, keda päästma ja kiruma hakata.
Kui kõrvale jätta kõik need inimesed, kellel on endaga hirmus palju probleeme, kes usuvad, et armastus päästab nad enda küüsist (mida kunagi ei juhtu, sest enda sisemised probleemid jäävad lahendamata) ja et teise inimese kohustus on nad õnnelikuks teha, on hoopis huvitavam, miks õnnelikud ja terviklikud inimesed paarilist ei leia. Õnnetu ja/või rumal inimene on alati oma suhetega puntras olnud, aga sellistel tavaliselt alati on keegi. Enamasti sama õnnetu ja/või rumal, kellega koos olla on raske, aga lahku minna veel enam. Miks ei leia targad, huvitavad, ilusad ja õnnelikud inimesed enda kõrvale kedagi? Mul on natuke hõre pind sel teemal kaasa rääkimiseks, sest endal pole mul kohtinguturule juba üle dekaadi asja olnud ja kõik sõbrad on samamoodi pereinimesed. Meie sõpruskonnas on ainult üks vallaline naine, kes on tohutult fantastiline inimene, aga ilmselt seletab tema singulaarsust hullumeelne töögraafik. Ta teeb oma tööd kire ja armastusega, põhimõtteliselt elabki sellele ning sinna kõrvale ei mahugi mingeid kaaslasi või veel enam nende otsinguid. Ainus variant oleks see, kui armastus ilmuks sealtsamast valdkonnast ja mõistaks seda elu, töötunde ja kirge. Ei ole aru saada, et sõbranna kuidagi väga kurvastaks ega otsiks, oma silmarõõmud ja kired saab ta niigi kätte ja ju ei ole aeg küps paigale jäämiseks. Kõik inimesed ei peagi paigale jääma ega peret looma. Kõik seda ei soovigi. Me võiksime ühiskonnana hoopiski lõpetada üksikute inimeste survestamise ja häbimärgistamise ning küsimused stiilis „millal sa siis pere lood?“ ja „kas sul on juba keegi?“. See ei ole kellegi asi! Suund peaks olema indiviidi väärtustamisel ja iseendaga rahujalale saamisel, sest ainult õnnelikud inimesed loovad täisväärtuslikke suhteid. Kui nad üldse neid tahavad. Tihtilugu on sisemiselt rikastel persoonidel iseendast täiesti küllalt ja see on igati okei.
Kurvem lugu on see, kui tore inimene tahaks enda kõrvale kedagi, tal on palju pakkuda, aga ta on vallaline mitte vabast tahtest või seetõttu, et tal midagi viga oleks, vaid häbelikkuse tõttu. Minu sõpruskonda on jäänud vaid üks vallaline mees. Imetore, hooliv, meeldiva välimusega, sportlik, heal järjel, enda kodu ja hobidega, aga kaaslast pole seetõttu, et ta ei oska eriti hästi naistele külge lüüa ning kuna sõpruskonnas on kõik juba paardunud, ei satu ka ühistele koosviibimistele vallalisi ja uusi nägusid. Siin polegi tegemist olukorraga, et naised pipardavad või ei tahaks, nad lihtsalt ei leia seda meest üles. Õnneks pole kõnealune sõber kibestunud ega meeleheitel, naiste vastu on säilinud austus, mitte üldistav lahmimine. Ja ma olen kindel, et mingit pidi see naine ta ellu ka tuleb. Kõigile on tulnud. Isegi neile, kes samamoodi lähenemisega hädas on olnud. On lihtsalt tarvis olnud kodust kaugemale mõnele avalikule üritusele minna ja ilma igasuguse tagamõtteta suhelda.
Kõige lõpuks ohkan vaid rahulolust, et ma ise ei pea (veel) kohtingumaailma sukelduma, sest ega seal kerge ei ole ja ma mäletan seda üksindusetunnet, mida ainult rõhutas väline ja sisemine surve paari heita. Siis ma veel ei osanud iseendaga piirduda ja õnnelik olla. Nüüd juba ilmselt küll. Aga loodan siiski, et seda pole tarvis tõestama hakata.
