Hundiema: pole mõtet oma vanemaid nende kasvatusvigades süüdistada — oma elu määrad ikka sina ise!
Lõpuni ei saa vanemaid süüdistada. See on üks neist elu õppetundidest, mille peaksid kõik läbima — mugav on öelda, et „ma olen niisugune, sest mu vanemad tegid seda ja toda valesti“ või vaadata ämmale viltu, sest miski mehe/naise juures ei meeldi. Kusagilt hakkab inimese oma vastutus iseenda ees.
Alanud kooliaasta puhul tuli mulle meelde see õhin, millega ma suvel kooli ootasin ja ilusaid vihikuid-pastakaid varusin, neid sahtlis silitamas käisin ja pikisilmi tahtsin juba õpikuid lugeda, neile pabereid ümber panna, nime peale kirjutada. Suvi tähendas minu jaoks isolatsiooni. Ei olnud meil külas ega naaberkülaski teisi minuvanuseid ja ega mu vanemad ei oleks mind kodust ära lasknudki. Lapsed peavad olema silma all, tööd tegema, kasulikud olema, mitte ringi tilberdama! Seetõttu oli kooli algamine mõnes mõttes nagu vanglast väljapääs — tagasi teiste laste sekka. Ma tundsin terve kooliaja end ainult ühe jalaga kollektiivis sees olevana, sest kuigi päeva jooksul olime üks rühm, ei olnud mul koolivälisel ajal nendega mingeid ühistegevusi. Kui õhtuti keegi klassikaaslane helistas ja midagi küsis, vaatas isa sellelegi viltu. Lobisema ei tohtinud jääda. Keskkoolis mõnel peol sai käidud, aga pärast lõpetamist olen aru saanud, et mul puudub suurem osa neid toredaid mälestusi, mida klassikaaslased omavahel kokku saades heietavad — ühistest ettevõtmistest ja seiklustest.
Hilisemas elus olen märganud, et sama tendents on jätkunud. Ühelgi töökohal pole mul tekkinud töövälist tihedat suhtlust, teen oma päevatöö ära, mõnikord mõnel tööüritusel ikka käin, aga suuremas osas hoian elud lahus, asetsedes väljaspool, ainult ühe jalaga „sees“ olles. (Viimasest töökohast siiski ühe sõbranna olen leidnud, kellega väljaspool tööd mõnikord aega veedan.) Ja ma ei teagi, kas see on minusse sissejuurdunud kasvatus — ise end peale suruda ei tohi, ainult kutsumise peale võib minna, inimestega ei pea üldse liiga palju suhtlema, hoia distantsi, ära ava ennast — või olen ma oma loomult selline. Ilmselgelt olen introvert, aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem hakkan alateadlikult käituma nii nagu minu vanemad. Ja seda sellest hoolimata, et ise jutlustan tuliselt „sa valid ise oma elu, sa ei pea olema see, kelleks sind kasvatati“ seisukoha eest.
Aga teate, mida ma selle kõige koht lõpuks välja mõtlesin? Põrgusse geenid ja põrgusse kasvatus! Täiskasvanuna vastutad ikkagi sina. Üle oma varju ei hüppa, aga suures osas on kõik kättevõtmise asi. Mul on tuttav, kes õpib vabal ajal mitut võõrkeelt, teeb erinevaid trenne ja püüab end mitmekülgselt harida nii programmeerimise, filoloogia kui juura alal. Ja seda kõike sellest hoolimata, et väidab end kodunt olematu töökasvatuse kaasa saanud olevat ning näeb ränka vaeva, et oma loomuomast (või kodusest vähesest sundimisest tingitud) laiskust välja peksta. On ka minu enda taga kinni, et ma ise end peale ei suru, end isolatsiooni panen ja kõrvalseisjana tunnen. Kes keelab mul näiteks hakata siitpeale kõigil töövälistel üritustel käima? Ja kas ma üleüldse peangi siis töökollektiivis „sees“ olema? Mul on võrratud sõbrad täitsa olemas. Hirmus vabastav on lõpetada oma kasvuvigade ja iseloomu üle põdemine. Sama töötab ka teistpidi — ei pea kogu aeg lapsevanemana süükompleksis elama. Küll enamvähem kõik laabub. Kunagi.
