Hundiema põrutab: ei ole olemas ühtki loomaliiki peale inimeste, kes niimoodi reostaks ja segadust korraldaks

 (15)
Päikesetõus Tallinnas
Foto: Madis Veltman

Suurem osa inimestest on ikka uskumatult räpased sead ja seda öeldes teen ma liiga sigadele, kes on tegelikult armsad ja puhtad loomad. Ei ole olemas ühtki loomaliiki peale inimeste, kes meelega enda ümber sellist segadust korraldaks ja reostaks.

Ma ei hakka praegu rääkima globaalsest soojenemisest, hiiglaslikest lagunematutest prügihunnikutest, reostatud ookeanist ja kõikidest teistest maailma hädadest. Tahan tähelepanu pöörata väikestele asjadele, mida paljud inimesed iga päev teevad. Tõstke käsi, kes on kunagi elus keeranud lahti autoakna ja visanud välja taara, kommipaberi või mõne muu pakendi, sest millegipärast ei ole võimalik seda autos hoida, kuni jõuate järgmises peatuses prügikastini?

Tõstke käsi, kes viskab linnas kõndides käes olnud tšeki, suitsukoni, joogitopsi tänavale, kuigi sõna otseses mõttes kaks sammu mõlemas suunas on prügikast? Neid käsi tõusis ilmselt päris mitu, kuigi enamik jätsid tõstmata, sest “Mina ju nii ei tee, need on need Teised.” Ma ikka veel suudan üllatuda, kuidas inimene loobib oma suitsukoni tänavale, ise prügikasti kõrval seistes. Jajah, te võite mulle ju rääkida, et prügikastisisu võib konist põlema minna või et tänavakoristusauto pühib selle sodi öösel ju nagunii kokku, aga asi pole selles. Kuni koristusasuto tulemiseni on see ju kõigi ühine ruum, mida mõned otsustavad pidevalt ja vähehaaval hullemaks teha.

Seotud lood:

Üks asi on avalik ruum, aga veel hullem on, kui ignorantsus ja sodinäplus tungib isiklikku ruumi. Mu sõbranna elab majas, mille tänavale viival trepil armastavad seltskonnad istumas käia, jääb see trepp nii kenasti poes- ja peolkäijate trajektoorile. Mitmeid kordi on sõbrannale hommikuti avanenud vaatepilt, mis on kõike muud kui meeldiv. Näiteks paar päeva tagasi oli ukseesine kaetud kilest viineriümbristega, mõnes kiles veel ilane vorstisodi sees. Teisel korral urineeris üks meesterahvas otse trepi kõrvale, seal on lage asfalt, ei ühtki rohukübet, mis võiks põiehädalisi ligi meelitada. Igasugust sodistamist keelama minnes saab vastu hoopis pahvaka sõimu ja hirmu, et aknad loobitakse pimeduse varjus sisse. Teha pole eriti midagi, ala piirata kuidagi ei saa, tänav on linna oma, kuigi trepp kuulub eraomandisse. Võib politseiga ähvardada ja korrale kutsuda, ise pärast kättemaksu kartes. Võib vait olla ja järjekordset laga koristada, inimesi järjest rohkem põlgama hakates.

Ma kuulen nüüd vaimukõrvaga, kuidas te ütlete, et eiei, need on ju asotsiaalid, kes niimoodi teevad. Asotsiaalid, joodikud või venelased. Raudselt. Eestlane ju niimoodi ei tee. Millegipärast on need just aga tavaliste mitteasotsiaalsete eestlaste sodihunnikud, mida kõik tänavaservad ja metsaalused täis on. Nägin alles sel kevadel, kuidas üleöö oli minu kõndimistrajektooriäärsesse kraavi ilmunud suur diivan. Linnapiir polnud isegi lõppenud, äraviskaja polnud isegi viitsinud paarsada meetrit eemale metsatukka minna, vaid leidis, et kraav on hea koht, kuhu üleliigseks jäänud diivan visata. Ja seda ajal, kui internet on täis müügi- ja tasuta asjade ära andmise portaale. Kellelgi oleks just seda diivanit ehk vaja olnud ning oleks saanud ise järgi tulla.

Taaskasutuskeskuse kaubik sõidab samamoodi ringi ja korjab peale ära antavat mööblit. Prügilas oleks selle diivani vastuvõtmise eest tõepoolest raha küsitud, aga mõtlev inimene oleks saanud mõne muu lahenduse välja mõelda. Eriti kui oli juba transport, et see mööblitükk kraavi toimetada. Vägisi tuletab meelde seda, kuidas ma lapsena sodi diivani taha poetasin, sest arvasin, et kuna ma seda ei näe, siis pole seda olemas. Ühel hetkel sain aru, et ema koristab ka sealt ning minu tegevus tekitab talle tööd juurde. Tundub, et suurem osa inimkonnast on jäänud lapse tasemele, arvates, et mida ei näe, seda pole olemas ja küll keegi teine vastutab. Nende käed on ju puhtad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare