Hundiema räägib rahast: ei saa eeldada, et mees maksab!
Mina võin öelda, et meie peres maksame mehega kodukulud ja arved täpselt pooleks, igapäevased poeskäigud on rohkem minu rida, suuremate asjade ostmisel panustame nii nagu kumbki saab, aga enamasti mees maksab suurema osa, sest söögi- ja tarbekaubad neelavad olulise osa mu rahakotisisust. Väljas käies maksab see, kes parasjagu rikkam on.
Laps on veel väike ja talle vajalikke asju oleme mõlemad ostnud, mingit jaotust tekkinud pole. Me teame, palju kumbki teenib ja pärast kohustuslike asjade maksmist jäävad summad on kummalgi oma rahakotis, ühiskassat pole. Teineteise kulutusi ei uurita ega arvustata, vaikiv reegel on, et oma rahaga peab välja tulema, kuid kui hätta peaks jääma, saab teisele loota. Teineteiselt laenatu maksame me tagasi, kui just pole teisiti kokku lepitud. Arutame oma rahaasjad ja eesmärgid läbi ning mingit probleemi pole nende aastate jooksul olnud.
Ma olen vist natuke liiga tundlik rahaasjade koha pealt ja pean oluliseks, et mul oleks alati enda raha, natuke tagavarakski ning ma ei peaks kunagi mehelt küsima. Minu lapsepõlves oli niimoodi, et isa teenis emast rohkem ja andis pere eelarve ema kätte. Kuna raha oli alati vähe, olid kuu lõpuks ressursid tavaliselt otsas ja pidevalt käis mingi kombineerimine. Mina ei mäleta, et meil millestki puudus oleks olnud, alati oli riie seljas ja söök ees, kõik majapidamises olemas. Kooliga välismaareisidele minna ei saanud, aga teatrisse ja ekskursioonidele alati. Minu meelest ei olnud me vaesed, ma ei tundnud seda. Küll aga mäletan ma vanemate pidevat rahajuttu ja stressi. Isa peamise leivateenijana jäi sellesse rolli kinni. Raha andmine oli suur žest, mille eest pidi tänulik olema, lömitama. Isa nõudis emalt pidevalt ülevaadet, kuhu raha kulunud on, aga see raha, mis isal endal kulus, napsi ja autode remondi peale läks, ei olnud arutamisasi. Mina mäletan teismelisena enda alandustunnet, kui isa oli kellelegi meist heast südamest ja näiteks purjuspäi raha andnud ning siis hiljem pröökas, kuidas ta meid ülal peab ja tema teenib ja teised ainult elavad ta kulul. Juba varakult, algkoolis, hakkasin suviti tööl käima. Taskuraha oli väike, aga sedagi sai hoitud ja kogutud, ma ei mäleta, et oleksin end kuidagi halvasti tundnud muidu, kui ainult selle „muidusööja“ tunde tõttu. Küllap seetõttu olen oma hilisemates suhetes olnud väga tundlik igasuguste kingituste suhtes ning lausa fanaatiliselt rahakotte lahus hoidnud, võrdsust nõudnud.
Ärge saage valesti aru, ma ei ole ühise pererahakotisüsteemi vastu. On ilmas palju inimesi, on palju võimalusi, kuidas asjad töötavad. Aga siinkohal ongi konks — rahaküsimused peavad olema läbi arutatud, ühised otsused ja peavad sobima mõlemale poolele. Ei saa eeldada, et mees maksab, sest ta on mees ja nii on „alati“ kombeks olnud. Kui see ta enda soov on ja hiljem seda teistele nina peale ei viska või oma rahapositisiooni pereliikmete üle võimutsemiseks ei kasuta, on kõik hästi. Mulle aga näib, et ikka veel surutakse meestele ühiskonnast peale arusaama, et mees peab peret toitma ning vallalised mehed naistele baaris välja tegema. On palju naisi, kes sellest elatuvadki, et oma erinevatelt sponsoritelt raha ja kalleid kinke vastu võtavad. Kui see kõigile osapooltele sobib, miks ka mitte. Lihtsalt et mina nii ei suudaks. Mul on natuke paha juba siis, kui mu oma mees mulle ootamatult mõne kingituse teeb, sest ma tean, et temagi peab oma raha nimel samamoodi tööd tegema nagu mina ja mis ta nüüd siis kulutab niimoodi?! Aga samas tean naist, kes kingitusi elementaarseks peab ja ühe oma peika maha jättis, sest too tõi talle tähtpäevaks ainult lilled, kallist kingitust aga mitte. Nõme pole see mitte seetõttu, et naine materialist on, vaid seetõttu, et ta mehele seda ei öelnud, vaid vaikides eeldas, et mees ta üle kuldab, sest et ta on naine ja seda väärt ning mees on ju mees. Materialist olemises pole midagi halba, raha on mõnusaks elamiseks oluline, aga ei saa ega tohi arvata, et kõik teised on vaid selleks, et sulle heaolu luua.
Kurb on vaadata, kuidas paljud noored mehepojad kasvavad arusaamaga, et naised on alati raha peal väljas ja kullakaevajad. Paljud naised ise levitavad seda arusaama, nõudes baaris drinke ja peikadelt kalleid kinke, tituleerides kokkuhoidlikumad või pisema sissetulekuga mehed luuseriteks. Ja nii elab edasi müüt, et naise ainus eesmärk siin elus on vaid rikka mehega laps saada ning siis temalt tuhat nahka koorida. Jah, on ka selliseid. Ülejäänud aga peavad selle negatiivse stigma all kannatades oma pere rahaasjad kokku leppima, ilma et mingi lapsepõlvest jäänud nii-peab mudel iseenda arusaama elust ja õiglusest varjutama kipuks. Saaks veel sellest palgalõhest lahti ja ühiskonnale selgeks teha, et kõik töötavad suhtemudelid on head, kuniks need on vabatahtlikud ega kedagi osapooltest ei kahjusta.
