Hundiema räägib tabava huumoriga pereelust: kohati on tunne, et annaks lapse esimesele möödakäijale ära
Inimene oli sama rumal nagu enne lapse saamist, ausõna. Mõtlesin siis ja mõtlen praegugi, et kui lapse saamine kedagi üleöö targaks teeks, kirjutaksid arstid seda ravimina välja. „Näete, siin on retsept lolluse vastu — saage laps. Jajaa, hakake kohe tegema. Peab küll 9 kuud ootama, aga siis tuleb tarkus momentaalselt.“
Maailm on ülerahvastatud, aga intelligentsi napib. Järelikult laste saamine siiski IQle (positiivset) mõju ei avalda. Mis ei tähenda, et see tõepoolest valgustuslik poleks. Nagu on iga uus asi, millega varem kokku puutunud pole. Selles mõttes on küll õigus olnud igaühel, kes on mulle öelnud, et saagu ma vanemaks, kogegu seda ja teist, siis mõistan. Eelkõige avastan aga nende kogemuste raames iseend ja eks see olegi arengu ning kasvamise mõte. Näiteks mõned asjad, mida olen pärast lapse saamist endast teada saanud:
Ma ei ole rahulik inimene. Kohe üldse ei ole. Arvasin kogu aeg, et olen tšill, mind ei kõiguta tundevirvendused ja silmad pole märja koha peal, minu viha on üürike, ma pole vägivaldne. Tuleb välja, et elu lapsega on algusest saadik emotsioonide karussell. Härda imetlemise ja heldimise staadiumid vahelduvad nende hoogudega, kui tahaks lapse lähima päästeameti ukse taha jätta ning ise minema joosta. Ma suudan päevas vaid teatud osa ajast olla leebe ja naeratav ja leplik ja rahulik ja pedagoogiline nagu Hea Ema peaks ideaalis olema. Minu pidev sisemine võitlus käib sellega, et leida tasakaal kodutööde kiiresti ära tegemise ja jalus töllerdava lapse nendesse kaasamise vahel. Kui palju kordi päevas on emadel tunne, et „taevas hoia, ära tüüta/näpi/kisu/sega mind!“? Mõnikord ma ei suuda kannatada ühtki füüsilist kokkupuudet. Mitte kellegagi. Hakkab lausa füüsiliselt ebamugav, kui keegi puudutab, isegi oma kõige lähedasem inimene. Kui ma üldiselt suudan enamvähem hakkama saada, siis minu mittemeeldivad küljed tulevad välja nendel hetkedel kui laps peaks magama, aga ei tee seda mitte. Teate ju küll — oled ise surmväsinud, loodad lapse kõrval lõunaund magada või hiilid õhtul hirmunisena magamistuppa, kus titt on juba mõned tunnid unes olnud ja siis ta ärkab ning ei jää uuesti magama, vaid otsustab trallima, mängima, kilkama, sinu otsas ronima, patsutama, juustes sasima hakata. Ja kui palju sa ka ei püüaks, lõpuks saab viha väsimuse abil välja tungida ning siis käratadki nagu põrguline, et „jää ometi magama, kurat võtaks!“, kuigi ise tead sisimas väga hästi, et igasugune vali hääl ja järsud liigutused töötavad eesmärgile täiesti vastu. Aga sisimas on mingi koletis pead tõstnud ja teda alla suruda ei suuda. Ma ei arvanud, et ma võin nii väiklane, kättemaksuhimuline, lapsik ja äkiline olla, eriti väikese, minust sõltuva inimese suhtes. Iga kord pärast ärritumist tabab mind järjekordne põlgusehoog iseenda vastu. Ja arusaam, miks mu vanemad olid mõnikord just sellised nagu nad olid.
Elu on õpetanud muuhulgas ka seda, et emadel ON enamasti õigus, kuigi teismelisena ei usu seda mitte keegi. Elukogemus ja erinevad eluga kaasas käivad sündmused on need, mida ei anna millegi muuga kompenseerida. Eks ma näen edaspidi seda frustratsiooni, kui tead, et sul on õigus, aga laps teeb seda, mida lapsed ikka teevad — ignoreerib õpetusi ja tahab omal nahal kogeda.
Kui laskuda klišeedesse, siis muidugi on elu lapsega näidanud ka seda, et minusse mahub mägede kaupa õrnust ja armastust ja uhkust. Aga ka armukadedust, omandiiha ja kontrollimispüüdu, mida ma ei uskunud, et võiksin nii tugeval kombel kogeda. Mulle näiteks mõnikord ei meeldi, kui teatud sugulased mu lapsega tegelevad ja teda hellitavad. Väiklane, jah, ma tean. Eriti arvestades seda, kuidas kohati on tunne, et annaks lapse esimesele möödakäijale ära. (Palun lugeda läbi huumori- ja frustratsiooniprisma.) Aga vot IQ on ikka sama, kõiketeadjaks polegi veel saanud.
