Immigrandielu elav Meelike: kõik eestlased kodumaale tagasi — nalja teete?!
Eelmiste valimiste ajal ei pööratud veel eriti suurt tähelepanu asjaolule, et eestlasi on kodumaalt üha rohkem ja rohkem lahkumas. Nüüd on aga asjalood hoopis teised. Ja oli päris huvitav vaadata, et mida siis erakonnad ka peale tavalise „vali mind ja elu läheb ilusaks“ lubavad.
Konservatiivse vaatega erakond tahab lihtsalt kõik piiritaga olevad eestlased tagasi tuua ja neile sobiva töökoha leida. Kuidas need sobivad töökohad küll tekivad? Pea 100 000 uut töökohta? Fantastiline lubadus! Aga fantaasiamaailma see jääbki!
Ja nende eestlaste pered? Mis see pere teeb? Paljudel on ju välismaalasest kaasa, lapsedki mitmekeelsed? Kuidas nende normaalne elu Eestis tagatakse? Millised koolid ja lasteaiad on valmis suuremas koguses uute õpilaste vastuvõtmiseks, kes on juba nelja aastaselt kooliteed alustanud ja kes eesti keelt vigaselt räägivad? Need olid mulle kohe pähe kargavad küsimused, sest noh, idee on ju hea — Eesti poisid, tulge üle, saate kõhud täis ja jõuluks koju! Aga mis edasi? Kord kirjutasin küsimuse isegi erakonna esinina Facebooki kommentaariumisse, aga vastust mulle millegipärast ei antud.
Valimistel põrunud isamaalist sõnumit propageeriv partei lubab ka tagasipöördunud eestlaste abikaasad luubi alla võtta, et neilgi integreeruda aidata. Vähemalt ei ürita nad iga hinna eest IGAT eestlast tagasi tuua — saadakse aru, et ka kaugelt saame me kodumaale kasulikud olla. Ei pea alati ka reaalselt kohal elama. Kuidas täpsemalt võõrmaalasest kaasad Eesti elu ja oluga sobitatakse, ma küll aru ei saanud. Keeleõpe (loodetavasti tasuta) oleks üks asi, aga Eesti palgad ja hinnad ajavad ilmselt igasuguse integreerumise isu ära.
Ise immigrandielu elades olen ikka aegajalt uurinud, mida teised saatusekaaslased arvavad. Ja kuigi koduigatsus on paljudel, siis siiski tagasi minemist eriti ei kaaluta. Ja alati ei pea raha ja töökohad põhjuseks olema. Vinguvat ja kadetsevad inimloomust ei juuri välja ükski erakond. Kliimat ja lõputuna näivat talve ei paranda ükski poliitik. Sõjaka idanaabri ähvardustest tingitud hirmu ei võta ära ükski mesimagus valimislubadus. Pealegi, üsna ruttu tekib eemal elades tunne, et kuigi oled oma uuel kodumaal võõras, siis ka oma sünnimaal oled omadele samamoodi, võõras.
Eks ma vahel ikka mängin mõttega, et mis siis, kui prooviks tagasi minna… See kõik on rohkem mõtte tasandil ja tean isegi, et uitmõttest see kaugemale ei lähe. Et kui koliks Eesti? Mina võibolla isegi leiaks mingi töö. Võibolla. Ega ma selles nii kindel ei olegi. Lisaks tuleb ju kuskil elada, kas ka sobiva elukoha leidmine samuti sellesse „tulge aga tagasi“ programmi kuulub? Vaatasin hiljuti huvi pärast üürikuulutusi, Tallinnas. Ei midagi uhket, tingimused samad, nagu ennegi aastaid tagasi elasin. Üürikorter Mustamäel. Ja mis ma näen- Mustamäe lõpus, kus kunagi ise elasin, maksab ühetoalise korteri üür 400 eurot. ÜHEtoaline. NELIsada eurot. Sellisesse elamisse juba meest kaasa ei võta, kassidest rääkimata. Ja kui palju peaks üldse palka saama, et seda ühetoalist elamist omale lubada? Kahekesti veel, aga ruumiga oleks ülikitsas ja pealegi, mis elu see selline oleks? Ning üldse mida mu hollandlasest mees küll Eestis teeks? Keelt ta ei oska ja eestilik eluviis on võõras. Ja oma unistuste tööga ta ka seal tegeleda ei saaks: Eesti teed ja eestlase palgad pole sportautode jaoks just parim pinnas. Nullist peaksime nii mina kui tema alustama ja seda milleks? Et poliitikud saaks risti kirja, kuna üks järjekordne mugavuspagulane on tagasi toodud?
