Isa pihib: mind narriti koolis ja ma ei kavatse lasta oma esimesse klassi minevatel lastel sama kogeda
Ma tean, et ehk on liiga vara selle üle muretseda ja on täiesti võimalik, et neist saavad n-ö popid lapsed, aga iial ju ei tea. Mis siis, kui neist saavad hoopis kiusajad?
Miks mind kiusati? Ma olin paks, kobakäpp ja ega mulle väga pesus ka käia lapsepõlves ei meeldinud. Ma olin rohkem "nohikute" grupis ja suurepärane sihtmärk kõigile klassikaaslastele, kellel oli vaja kedagi kiusata. Ega ma just kõige targem laps ka ei olnud või teravam pliiats pinalis nagu öeldakse. Ja ega ma ennast kuidagi kaitsta tol ajal ka ei osanud.
Kõige rumalam tegu oli veel see, et selle asemel, et end kaitsma hakata, kasutasin ma teist strateegiat: ma naersin nendega koos iseenda üle. Tegin kõik naljad enda kulul ise ära, et nemad neid teha ei jõuaks. Kui ma komistasin, ütlesin ise endale kõva häälega, miuke koba ma olen ja kui veel kaalust juurde võtsin, kutsusin end ise esimesena elevandiks. Ma ei uskunud vist ise ka, et minusugune luuser võiks kunagi päris sõbrad leida või normaalset elu elada.
Aga täna ma olen ise lapsevanem. Ma olen normaalne mees, hea töö ja toreda perekonnaga. Ja mõistan väga hästi, et ega koolielus pole midagi muutunud: on popid ja on nohikud, on kiusajad ja kiusatavad ning muidugi ärme unusta ära neid, kes lihtsalt pealt vaatavad, kuidas kedagi kogu aeg togitakse ja narritakse.
Seega, ma teen kõik, mis minu võimuses, et oma lapsi paremini kasvatada. Õpetan neile, kuidas ligimestest hoolida, aitan neil leida hobisid, mis neile meeldiks ning õpetan neid teistega suhtlema. Proovin teha kõik, et nad tunneksid end enesekindlatena ja keegi ei saaks neile koolis haiget teha. Kui vaja õpetan vastu lööma ka. Ja minu kõige suurem lootus ongi, et nad saavad endaga ise ka kooliseinte vahel hakkama. Peaasi, et neid ei kiusata ja nad ise kiusajateks ei hakka.
