Issand, kui piinlik mul on! Jälle sõin liiga palju, miks ma seda tegin?

 (10)
Mis vahe on ülesöömisel ja liigsöömisel?

Issand, kui piinlik mul on! Jälle sõin liiga palju, miks ma seda tegin?
Panthermedia / Scanpix

Pühadeaegne ülesöömine võib olla normaalne paljude jaoks — lisatoidu tõstmine, kui kõht on juba täis või söömise jätkamine hoolimata küllastustundest ning kuni ebamugava raskustundeni kõhus. Aga kuhu tõmmata piir ülesöömise ja liigsöömise vahel? Oluline on eristada ülesöömist ja liigsöömist (liigsöömishäiret), kuna viimane on eraldiseisev ja diagnoositav söömishäire, mis vajab sekkumist ja on ravitav.

Liigsöömine

Ameerika psühhiaatrite assotsiatsiooni järgi defineeritakse liigsöömishoogu episoodiks, mil piiratud ajavahemikul tarbitakse suurem kogus toitu, kui tarbiks enamik inimesi sarnaste tingimuste juures. Lisaks kaasneb liigsöömishooga tunne, et kontrolli söömise üle enam ei ole.

Teisisõnu süüakse lühikese aja jooksul ebanormaalselt suur kogus toitu ning tuntakse, et söömist ei ole võimalik peatada või kontrollida mida ja kui palju süüakse. Tüüpilise liigsöömishäire korral esinevad kirjeldatud liigsöömishood vähemalt kaks korda nädalas ning seda vähemalt kolme kuu vältel.

Liigsöömishäire korral peab olema esindatud enamik järgmistest punktidest:

  • tavapärasest oluliselt kiirem söömistempo
  • söömine kuni ebamugava täiskõhu tundeni
  • suurte toidukoguste söömine ilma näljatundeta
  • üksinda söömine tingituna häbitundest söödud koguse pärast
  • tugev süütunne, masendus ja iseenda põlgus pärast ülesöömist ning tugev stress liigsöömishoogude tõttu.
Seotud lood:

Vaatamata sellele, et ülesöömine võib periooditi esineda ka neil kel söömishäiret ei ole, siis liigsöömishäire viib emotsionaalse ja füüsilise disterssini, mis vajab spetsialisti tähelepanu.

Eelpool kirjeldatud liigsöömishood võivad esineda ka teiste söömishäirete, näiteks bulimia nervosa korral. Kuid oluline erinevus seisneb selles, et liigsöömisehäire korral liigsöömishoogudele ei järgne regulaarselt kompenseeriv käitumine. Kompenseeriv käitumine on toidu väljutamine oksendamist esile kutsudes või lahtistite tarvitamine, aga ka toitumise piiramine või ülemäärane treening, mis teenib eesmärki tarbitud enregiat kulutada.

On tavaline, et liigsöömise järgselt tuntakse tugevat süütunnet, ebamugavat täiskõhutunnet ja hirmu kaalu lisandumise ees. Liigsöömishoog lõppeb tavaliselt lubadusega enam mitte kunagi niiviisi süüa ja tulevikus endale kalorite tarbimist piirata.

Loe veel

Ülesöömine

„Tõeliste liigsöömishoogude” kõrval võib välja tuua ka „subjektiivseid liigsöömishooge”- mil inimene tunneb, et on kontrolli kaotanud või söönud rohkem kui oli kavatsenud, kuid tegelikult ei ole söönud suuremat toidukogust võrreldes sellega, mis on enamike inimeste jaoks tavapärane. Sarnaselt liigsöömishoogudega, mis täidavad diagnostilised kriteeriumid, kaasub subjektiivsete liigsöömishoogude korral häbi- ja süütunne ning need omakorda võivad viia enese näljutamiseni. Uuringus on leitud, et toitumise piiramine, mis on kestnud üle 9 kuu, viib tõenäoliselt liigsöömiseni. Siit võibki alguse saada nõiaring, kus püsiv piiramine viib liigsöömishoogudeni ning need omakorda toitumise piiramiseni. Piirav söömine tõstab huvi toidu vastu ja tugevdab loomulikku soovi süüa. Nn. „keelatud toidud” muutuvad enam ahvatlevaks ning söömisepisoodid raskemini kontrollitavaks. Oluline on märkida, et inimesed, kes pühade ajal üle söövad ei koge seetõttu häbi- ega süütunnet ning jätkavad pärast pühi normaalset toitumist

Faktorid, mis on seatud liigsöömisega: ebaefektiivsuse tunne, madal enesehinnang, ülemäärane mure oma kehakuju ja kaal pärast.

Liigsööjad, kes pöörduvad spetsialisti poole abi saamiseks, tunnistavad sageli vähest usku paranemisesse, kuna on püüdnud ise liigsöömisest hoiduda ning on kogenenud tagasilangusi, mis on eneseusku vähendanud. Ülesöömishood häirivad normaalset nälja- ja täiskõhutunnet, mistõttu on tavapärane, et osa inimesi kirjeldab end pidevalt näljasena ning teised kogevad pidevat täiskõhutunnet. Kolmandad tunnetavad rahulolu vaid ülesüües.

Liigsöömishoogude tõendatud lahenduseteks on struktureeritud toitumisplaani rakendamine, enesejälgimine, alakaaluliste inimeste puhul tervisliku kehakaalu taastamine. Üks toitumisplaani eesmärkidest on normaliseerida söögiisu, et see peegeldaks taas bioloogilisi vajadusi. Jätkuv liigsöömiskäitumine viitab sellele, et toitumisplaan ei ole bioloogiliselt või psühholoogiliselt rahuldust pakkuv ning see tuleks üle vaadata.

Liigsöömishäire korral on efektiivne spetsiifiliste käitumuslike strateegiate rakendamine, mis peaks liigsöömist ennetama. Häbi ja ambivalents liigsöömiskäitumise suhtes on väga tavalised. Söömishäirega inimesed sageli reguleerivad oma negatiivseid ning tugevaid emotsioone läbi söömise ning psühhoteraapia aitab inimesel oma emotsioone mõista ja aktsepteerida.

Lõpetuseks: liigsöömist aitab vähendada normaalne nälja- ja täiskõhutunne, mis tekib kui süüakse pidevalt teatud mustri alusel. Oluline on jälgida, et toitumine ei oleks piirav nii toitainete kui energia osas ning arvestaks inimese füüsilist aktiivsust. Kindlasti ei ole mõistlik pühade eelselt toitumist piirata ning pühadeks endale „välja teenitud” ülesöömist planeerida. Samuti ei ole pühade järgselt arukas end n.ö „käsile võtta” ja normaalset toitumist vähendada. Pühadeajal on kasulik lähtuda arusaamast, et organism toimib aastaringselt sarnaselt — seega tuleks kindlasti jätkata hommiku- ja lõunaeinega, mis aiatavad vältida või vähendada pühade õhtust ülesöömist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare