Jaanipäevaliste VÄLIMÄÄRAJA: otsid metsas sõnajalaõit või vahid hoopis telekast jalgpalli?
1. Pagulane
On seda vihmast kommertspüha vaja, ohkab ta, ja pakib võimalusel asjad. Sõidab linnast maapagendusse ning teeb äärmisel juhul valitud seltskonnaga pisikese lõkke ja grillib vorstikesi. Tema jaoks ei eristu see õhtu kuidagi tavapärastest, pigem toob näole tülpimuse. Pidu lihtsalt peo pärast ka pidada ei tasu. Loomulikult on kõrvaltvaatajal seda raske mõista, aga ärge taolisi inimesi sel ajal torkige, torkavad veel vastu.
2. Jalkahull
“Mis sa 23. juunil teed?” uurib usin sõber. Jalkahull vaatab imestunult otsa ja loetleb, et esmalt mängib Austraalia Hispaaniaga ning seejärel Brasiilia Kameruniga. Kohustuslikus menüüs on õlle ja snäkid. Jalkahull selgitab veel agaralt, mis on parasjagu MMi üldseis. Jaaniöö kui selline on tema jaoks kõrvalnähtus, mille puhul ainuke murekoht, et toidupoed pannakse varem kinni. Kui õlu otsa saab, on see paras katastroof.
3. Lootusetu romantik
Kes julgeb väita, et sõnajalaõit pole olemas? Romantik igatahes plaanib otsima minna. Kui tal on kallim, siis kudrutatakse terve õhtu omakeskis ning südaöö paiku minnakse metsa ekslema. Kui ka sõnajalaõit ei leia, siis jaanimardika ikka. Ka vallaliste hulgas on romantikuid, kes usuvad, et ehk on just see öö, kus kohtad oma elu armastust.
4. Peoloom
Järgmisel hommikul ärkab ta jubeda peavaluga, kallab endale kraanist vett ning üritab meenutada, mis eile ikkagi toimus. Alguses sai tormatud ühele jaanipeole, siis sõidetud kambaga randa teisele peole, siis sai joodud veel rummi, peale natuke viina ja… Ega edasi suurt mäletagi. Jooming nagu jooming ikka. Võib arvata, et üldiselt on taolised peoloomad meessoost, kuid viimastel aastatel on neid naiste hulgas ehk enamgi. Kui tavaliselt rüübatakse sõbrannade seltsis veini, siis sel õhtul läheb käiku kangem kraam.
5. Onu Heinod ja tädi Ainod
Neid näeb üldiselt suurematel külapidudel. Kui veel esineb näiteks Justament või Jüri Homenja, on nad kohal kui viis kopikat. Õhtu lõpuks lähevad veel tantsuplatsilegi. Onu Heino jutustab igale tuttavale, kuidas ikka vanasti oli kõik parem ning mis sai jaanitulel ära tehtud. Tädi Ainost saab aga brigadiir, kes käsutab nii oma sugulasi kui sõbrannasid. Külapidudel raputavad Heino ja Aino aeg-ajalt pead: noorus on ikka hukas, mis nad seda Justamenti kiruvad ja Koit Toome ning Getter Jaani „Valgeid öid“ lunivad.
6. Enne töö, pärast töö
Ega töölisrahvas jaanilaupäeval puhka. Kes müüb rahvaüritusel suhkruvatti, kes istub isegi kontoris. On teatud inimesed, kes sihivadki seda, et pühad tööl veeta. Esiteks saab topelttasu ning teiseks ei pea vägisi peomeeleoluga kaasa minema. Üldiselt on nad jaanilaupäevast ka tülpinud. On elu jooksul neid pidusid peetud küll, on aeg raha teenida.
7. Justkui jõulud!
Taoline inimene planeerib seda suursündmust tõesti aasta ette. Kui võimalus, siis korraldab oma koduaias ise suurema ürituse, kuhu terve trobikonna tuttavaid kohale kutsub. Tal on pikk peonimekiri: mida osta, mis seltskonnamänge mängida. Talle meeldib olla peo pea, see on üks tema aasta tippsündmusi. Tal on isegi kahju, kui pidu ühel hetkel läbi saab. Aga see on samas hea võimalus, et hakata juba järgmise aasta pidu ette valmistama.
8. Unised pereinimesed
Isa on kaine autojuht, ema kantseldab kolme last, kes siblivad ringi kui sipelgad. Taolised perekonnad on peol paraku üks paras nuhtlus. Muidugi on erandeid, aga kõige ehedamad eksemplarid on paras stressirohke punt. Lastel võib ju tore olla, aga vanemad igavlevad: isa vaatab nukralt õllepudelit, ema muretseb, et mõni laps hüppab lõkkesse. Vanavanemate tööjõuna kasutamine pole viisakas, aga mõnikord tasub seda teha. Kõigil parem kui lapsed maal vanaema juures, vanemad sõpradega grillimas.
