Tugitoolisportlasele võib see tunduda asjatu hädakisana, aga mulle, kes ma jalgpallist ei hooli, paistab see ühe lõputu õllefestivalina. Mu mees vaatab mänge üldiselt kodus, vahel tulevad ka mõned sõbrad külla. Ikka on neil kaasas kümneid õllesid, mida siis sujuvalt libistatakse. Korra uurisin, et kas siis ilma õlleta ei saaks kuidagi jalgpalli vaadatud. Mulle vaadati imestunult otsa ja öeldi, et see on lihtsalt fännamise osa.

Mina kui mittefänn saan vaid kõrvalt öelda, et pole väga tore, kui su mees leiab pea iga õhtu fännina põhjuse end purju juua.

Jalgpall kaalus üle pereürituse

Möödunud nädalavahetusel pidime minema mu õe sünnipäevale, aga lõppkokkuvõttes jäi mees hoopis koju, kuna jalgpall on tema jaoks tähtsam. Kui koju jõudsin, siis istus ta diivanil kui zombi. Ees olid tühjad õllepudelid ja jõllitas telerist Horvaatia-Portugali mängu. Kell oli juba peaaegu 00 öösel.

Mul pole otseselt midagi jalgpalli vastu, kui võtta seda spordina. Mu õe vanem poeg käib jalgpallitrennis ja on päris edukas. Loodab ühel päeval isegi proffina sellega leiba teenida. Aga tema jaoks ongi see sport, millega kaasnevad ka tervislikud eluviisid. Käib lisaks jooksmas, treeneriga abiga on paika pandud tervislik menüü ja kõik muu.

Põhjus sõpradega joomiseks

Jalgpallifännide kultuur on midagi muud. Mulle paistab, et osadele meestele on see lihtsalt järjekordne põhjus, et koos (või ka üksi) juua. Kui seda tööl ühele terava ütlemisega meeskolleegile rääkisin, sõnas ta vastu. “Kas tead, miks osa noormehi korporatsiooni astub? Neil pole kellegagi koos juua, sealt leiab kaaslasi. Miks aga osa mehi jalgpallis nii, nii kinni on? Neil oleks isegi sõpru, kellega koos juua, aga muidu ei leita põhjust. Et arutaks päevapoliitikat? Oi, ei, jalgpall on palju parem põhjus.”
Päris hea ütlemine. Paraku ei ole sõnaõigust neil vaestel naistel, keda see õllefestival ei huvita. Huvitav, mida arvaks mu mees siis, kui ma ise iga jalgpallimängu puhul pudel veini ära jooks? Ilmselt peaks mind alkohoolikuks.