Järjejutt "Kuidagi tuleb ju surra" (lõpp)

"Kuidagi tuleb ju surra, tõepoolest," ütles inspektor Tikk ja süütas jämeda sigari. "Siiski võiksime seda viisi paremini valida. Või - vaevalt me seda tegelikult valida saame. Mis seal Vaikuse tänaval siis õigupoolest juhtus?"

Komissar Meri heitis oma pikad punased juuksed üle õla ja valas nii endale kui Tikule kohvi. "Noh," ütles ta. "Kellelgi oli eluisu igatahes otsas. Arstidel tööd kuhjaga. Annavad lootust, aga hoiavad veel nädalapäevad kindlasti sees. Ja psühhiaatri juurde lähevad mõlemad."

"Seda kindlasti," muigas Tikk.

"See Theodor on igatahes täitsa hull," jätkas Meri. "Loodan, et minu tulevane abikaasa mitte kunagi midagi sellist ei tee. Et mul jätkub mõistust..." Ta vaatas inspektor Tiku heledatesse ümmargustesse silmadesse, mis peegeldasid täielikku ilmsüütust, ja takerdus. "Nojah... ühesõnaga. Sellele Theodorile oli ennustatud, et sel ja sel aastal, sel ja sel päeval... saab ta eluke läbi. Nii ta siis elas ja värises selle päeva ootuses, ja..."

"Ennustajad minu teada ei tohi inimesele öelda, millal ta sureb," sekkus Tikk. "Üks mu sugulane..."

"Kust mina tean, mida nad tohivad või ei tohi!" ärritus Meri. "Kui kõik teeks ainult seda, mida tohib, elaksime ilmselt paradiisis! Theodori surmapäev ligines hirmuäratava kiirusega ja ta ei kõssanud sellest kellelegi. Sellest ennustusest. Üks korralik psühholoog..."

"Ah," segas Tikk jälle vahele. "See oleks talle tabletid peale pannud ja kõik. Oleks parem puistanud südant mõnele kindlale sõbrale, kas või kaardilauas, see oleks talle kindlasti aru pähe pannud."

"Eeldataval surmapäeval Theodor kadus ja kui ta abikaasa, kellele vaist ütles, et midagi on valesti, viimaks nende magamistuppa läks, oli mees kõik oma surmaks valmis sättinud. Nagu mõnes paarsada aastat vanas romaanis! Küünlad põlesid, paksud kardinad olid ees. Et Theodor tundis ennast tegelikult päris hästi, oli ta püüdnud endale aiakääridega pisutki viga teha ja sellest need veretilgad trepil. Kuid mees oli üldiselt täie tervise juures, kui ta tikksirgelt voodis lamas, nina püsti ja silmad kinni."

"Ootas surma?"

"Nojah. Vaene Vilhelmiine, ta naine, ehmatas sellest nii ära, et kukkus kokku. Theodor kutsus kiirabi..."

"Oota, peaaegu surnu kutsus surnuks ehmatatule kiirabi?"

"Theodor ärkas jah ellu ja on siiani elus," naeratas Meri. "Vilhelmiine, ta naine, oli päris kriitilises seisus, süda, aga pidi nädala pärast siiski koju saama."

"Theodor on siiani elus? Ja oleks oma surmahirmuga peaaegu tapnud oma naise?"

"Nojah. Ei midagi kriminaalset, eks ole. Ainult igapäevased, tavalised kuritööd. Tahad veel kohvi?"