Heron Ryan, 44-aastane, ajakirjanik

Keegi ei süüta lampi, et see siis ukse taha peitu panna: tule idee on valgust juurde tuua, silmad avada, näidata imesid, mis ümberringi sünnivad.

Keegi ei ohverda kõige olulisemat, mis tal on: armastust.

Keegi ei ulata oma unistusi nende kätte, kes võivad need purustada.

Peale Athena.

Tükk aega pärast tema surma kutsus ta endine õpetaja mind endaga kaasa Prestonpansi linna Šotimaale. Seal, kasutades ära mõningaid vanu feodaalseid seadusi, mis juba järgmisel kuul tühistati, kuulutas linn ametliku armuandmise kaheksakümne ühele inimesele — ja nende kassidele –, kes olid XVI ja XVII sajandil nõidumise eest süüdi mõistetud. Prestoungrange’i ja Dolphinstouni parunite ametliku esindaja sõnul olnud „enamik karistusaluseid süüdi mõistetud ilma kindlate tõendusmaterjalideta, ainult tunnistajate süüdistuste põhjal, kes väitsid tundvat kurjade vaimude kohalolu”.

Pole mõtet meelde tuletada kõiki inkvisitsiooni äärmusi koos piinakambrite ja tuleriitadega, mille süütajaiks olid viha ning kättemaksuhimu. Teel olles kordas Edda mitu korda, et selles teos olevat midagi, millega ta ei saa nõustuda: linn ning 14. Prestoungrange’i ja Dolphinstouni parun kuulutasid „ametliku armuandmise” inimestele, kes olid julmalt hukatud.

„Me elame XXI sajandil ja süütuid inimesi tapnud tõeliste kurjategijate järeltulijatel on ikka veel tunne, et neil on õigus „armu anda”. Saad sa aru, mida ma mõtlen, Heron?”

Sain küll. Levima oli hakanud uut tüüpi nõiajaht, sel korral polnud relvadeks mitte hõõguvad rauad, vaid iroonia ja eemaletõrjumine. Igaüks, kes peaks juhuslikult oma ande avastama ja sellest teistele iitsatama, muutub ebausaldusväärseks. Ja üldiselt ei lubata kellelgi sellest juttu teha, olgu mehel, naisel, isal või lapsel, kuna hirm perekonda naeruvääristada on suur.

Enne Athenaga tutvumist arvasin ma, et kõik sellised anded on lihtsalt häbiväärne viis inimese lootusetust ära kasutada. Oma reisiga Transilvaaniasse, vampiiridega seotud dokumentaalfilmi tegema minnes, püüdsin näidata, et inimesi on lihtsalt eksiteele viidud; teatud ebausud, olgu nad nii absurdsed kui tahes, kinnistuvad inimolendi teadvusse ja neid kasutatakse täiesti vastutustundetult.

Kui ma külastasin Dracula lossi, mis on üles ehitatud ainult sellepärast, et turistidel tekiks tunne, nagu viibiksid nad väga erilises paigas, tuli mu juurde üks valitsusametnik, kes mainis muuseas, et kui filmi BBC-s näidatakse, saan ma üsnagi „tähelepanuväärse” kingituse (tema sõnad). Ametniku arvates olen ma müüdi propageerimisele kaasa aidanud ja selle eest tuleb heldekäeliselt tasuda.

„Portobello nõid“ jätkub kolmapäeval…