JÄRJEJUTT: Portobello nõid II

Giid teatas, et külastajate arv kasvab iga aastaga ning et positiivset mõju avaldab igasugune tähelepanu osutamine, isegi väide, et loss on võltsing, et Vlad Dracula oli ajalooline isik, kel pole müüdiga midagi pistmist ja et kõik pole muud kui ühe iirlase (toim. märkus: Bram Stoker) sonimine, kes ise oma jalga kunagi sinnakanti ei tõstnudki.

Sel hetkel mõistsin, et ükskõik kui täpne ma faktide esitamisega ka poleks, olin tahtmatult hakanud valega koostööd tegema; ehkki stsenaariumi mõte oli nimme seda kohta demüstifitseerida, usuvad inimesed ikkagi, mida nad tahavad; giidil oli õigus, tegelikult tegin ma propagandat. Loobusin tööst silmapilk, ehkki olin reisidesse ja uuringutesse märkimisväärse summa sisse pannud.

Kuid sõit Transilvaaniasse avaldas mu elule saatuslikku mõju: ma kohtasin Athenat, kui ta oli seal otsimas oma ema. Saatus, see salapärane ja halastamatu saatus, viis meid kokku ühe mittemidagiütleva hotelli vestibüüli mittemidagiütleva väljapääsu ees. Ma olin tunnistajaks tema esimesele vestlusele Deidrega — või Eddaga, nagu too ennast ise kutsub. Oma käitumist kõrvalt jälgides võtsin osa lahingust, mida mu süda tulutult pidas, et mitte armuda naisesse, kes ei kuulunud minu maailma. Plaksutasin, kui mõistus võitluse kaotas, ja mul ei jäänud üle muud kui alla anda, tunnistada, et olen armunud.

Selle kire kaudu sain näha selliseid asju, mida ei osanud ette kujutadagi — rituaale, materialisatsioone, transiseisundeid. Kuna armastus lõi mul pildi eest mustaks, kahtlustasin kõike, mida kahtlustada andis; see aga ei teinud mind liikumisvõimetuks, vaid juhatas ookeanide juurde, mida ma ei teadnudki olemas olevat. Just see jõud võimaldas mul kõige raskematel hetkedel seista vastamisi ajakirjanikest sõprade künismiga ja kirjutada Athenast ning tema tööst.

Kuid niikaua, kui armastus edasi elab, on alles ka jõud, olgugi et Athena on surnud, olgugi et ma ei soovi muud, kui unustada kõik, mida nägin ja õppisin. Ma saan selles maailmas ringi liikuda vaid Athenal käest kinni hoides.

Need olid tema aiad, tema jõed, tema mäed. Nüüd, kus ta on lahkunud, tahan ma, et kõik oleks võimalikult kiiresti jälle nii nagu enne; ma keskendun liiklusprobleemidele, Suurbritannia välispoliitikale, maksusüsteemile. Ma tahan jälle uskuda, et maagiamaailm on kaval trikk. Et inimesed on ebausklikud. Et asjadel, mida teadus ei suuda tõestada, pole õigust olemas olla.

Kui koosolekud Portobellos hakkasid kontrolli alt väljuma, peeti lõputuid vaidlusi tema käitumise üle, ehkki praegusel hetkel olen ma õnnelik, et ta polnud mind kordagi kuulda võtnud. Kui väga kalli inimese kaotuses on midagi lohutavat, siis on see lootus (mida me alati vajame), et võib-olla nii oligi parem.

„Portobello nõid“ jätkub reedel…