JÄRJEJUTT: Portobello nõid III

Ma ärkan ja uinun selle kindlusega: oli parem, et Athena lahkus enne, kui oli läbi käinud siinse maailma põrgud. Pärast sündmusi, mis iseloomustasid teda „Portobello nõiana”, poleks ta iial enam vaimset rahu leidnud. Kogu ta ülejäänud elu oleks olnud kibe vastasseis isiklike unistuste ja ühiskondliku reaalsuse vahel. Tundes Athena loomust — ta oleks võidelnud lõpuni, raisanud oma energiat ja rõõmu, üritades tõestada midagi, mida keegi, absoluutselt mitte keegi polnud valmis uskuma.

Kes teab, ehk otsis ta surma nagu merehädaline saart. Ilmselt oli ta varahommikuti tihti metroojaamades seisnud, oodates pätte, keda kunagi ei tulnud. Kolas mööda Londoni kahtlaseid linnaosi, otsides kurjategijat, keda ta kunagi ei kohanud. Püüdis tugevamaid vihaseks ajada, need aga keeldusid raevu langemast.

Kuni ta jõhkral kombel mõrvati. Aga kui paljud meist hiilivad eemale mõne olulise asja eest oma elus, aeg-ajalt ära kadudes? Ma ei pea silmas ainult inimesi, vaid ka meie ideaale ja unistusi: me võime vastu panna päeva, nädala, mõne aasta, kuid ikkagi oleme määratud kaotajaks jääma. Meie keha elab edasi, kuid hing saab varem või hiljem surmava löögi. Täiuslik mõrv, mille puhul ei teagi, kes meie rõõmu tappis ja mis põhjusel ja kus on süüdlased.

Ja kas need süüdlased, kelle nimesid me ei maini, on oma tegudest teadlikud? Arvan, et mitte, kuna nemadki — masendunud, ülbed, jõuetud ja mõjuvõimsad — on omaloodud reaalsuse ohvrid.

Nad ei mõista ega saa kunagi mõistma Athena maailma. Väga hea, et ma nii ütlesin: Athena maailma. Ma olen lõpuks leppinud tõsiasjaga, et olin seal ajutine elanik, nagu keegi, kes viibib imekaunis lossis, naudib kõige maitsvamaid roogi ning teab: see on ainult pidu, loss kuulub võõrastele, toit pole ostetud minu raha eest, ühel hetkel tuled kustuvad, valvurid lähevad magama ning teenijad oma tubadesse, uks pannakse lukku ja mina seisan jälle tänaval, ootamas taksot või bussi, et sõita tagasi oma igapäevaelu keskpärasusse.

Ma olen tagasi. Õigemini: üks osa minust on tagasi maailmas, kus loeb ainult see, mida näeme, katsume ja oskame seletada. Mul on tahtmine jälle kiiruse ületamise eest trahvi saada, kuulata pangaautomaatide ees vestlevaid inimesi ja lõputut hädaldamist ilma üle, vaadata õudusfilme ja vormel 1 võidusõitu. See on maailm, millega pean koos elama kogu ülejäänud elu; ma abiellun, saan lapsed ja minevikust jääb alles vaid ähmane mälestus, mis mu lõpuks küsimuseni viib: kuidas ma sain olla nii pime, kuidas ma sain olla nii naiivne?

Tean ka, et teine osa minust hulgub öösiti mööda ilmaruumi ringi, puutudes kokku asjadega, mis on niisama reaalsed nagu suitsupakk ja džinniklaas mu ees. Minu hing tantsib Athena hingega, ma olen magades temaga, ma ärkan üles higistades, lähen kööki, joon klaasi vett ja saan aru, et vaimudega võitlemiseks on vaja kasutada võtteid, millel pole reaalsusega mingit pistmist. Nõnda talitangi vanaema nõuande järgi ja asetan öökapile harali käärid, lõigates niiviisi katki oma unenäo.

Järgmisel hommikul vaatan kääre kahetsustundega. Aga mul tuleb selle maailmaga uuesti ära kohaneda või muidu lähen hulluks.

„Portobello nõid“ jätkub esmaspäeval…