Sellised olid Athena sõnad — millele ta teod aga risti vastu käisid, sest minu tundeid kasutas ta silmagi pilgutamata ära ja manipuleeris nendega. Mis maagiasse puutub, siis on asi veelgi tõsisem: ta oli minu õpetaja, kelle ülesandeks oli edasi anda salajasi müsteeriume, äratada minus tundmatu jõud, mida kätkeb endas iga inimene. Sel tundmatul merel seigeldes usaldame oma juhte pimesi — sest usume, et nad teavad rohkem kui meie.

Ma kinnitan: ei tea. Ei Athena ega Edda ega inimesed, kellega ma tänu neile kokku puutusin. Athena ütles mulle, et õpetades õpib ta ise ja, ehkki ma alguses keeldusin seda uskumast, suutis ta mind lõpuks veenda, et see on tõsi. Ma avastasin, et see oli tema viis minu enesekaitset nõrgendada ja oma võlule alistada.

Inimesed, kes on vaimses otsingus, ei mõtle — nad tahavad resultaati. Nad tahavad tunda ennast kõikvõimsana, kel pole anonüümse inimmassiga midagi ühist. Nad tahavad olla erilised. Athena mängis võõraste tunnetega päris õudsel viisil.

Mulle tundub, et kunagi oli talle sügavat mõju avaldanud Püha Teresa Lisieux’st. Katoliiklus ise mind ei huvita, aga olen kuulnud, et Teresal oli müstiline ja füüsiline osadus Jumalaga. Athena mainis paaril korral, et ta sooviks omale samasugust saatust. No sel juhul oleks ta pidanud minema kloostrisse ja pühendama elu mõtisklustele või vaeste teenimisele. See oleks olnud palju kasulikum ja ka palju ohutum, kui inimesi muusika ja rituaalide kaudu teatud mõttes mürgituseni viia, mille läbi nad võivad kokku saada nii parema kui ka halvemaga iseendis.

„Portobello nõid“ jätkub kolmapäeval…