Me elasime Beirutis ajal, mil seda peeti Lähis-Ida kauneimaks linnaks. Mu abikaasa oli väga edukas äriinimene, me abiellusime armastusest, käisime igal aastal Euroopas reisimas, meil oli palju sõpru, olime kutsutud kõikidele vähegi tähtsatele seltskondlikele üritustele ja korra võtsin oma kodus vastu koguni USA presidendi, kujutage ette! Need olid kolm unustamatut päeva, millest kahel otsis Ameerika salateenistus läbi iga viimase kui nurga majas (meie linnaosas olid nad olnud juba üle kuu aja, hõivates strateegilisi positsioone, üürides kortereid, maskeerides end kerjusteks või armunud abielupaarideks). Ja siis üks päev — õigemini kaks tundi — pidu. Ma ei unusta iial meie sõprade kadedaid pilke ja õnnetunnet, et sain olla ühel pildil planeedi kõige mõjuvõimsama isikuga.
Meil oli kõik olemas, välja arvatud see, keda kõige rohkem igatsesime: laps. Ja sellepärast polnud meil tegelikult midagi.
Proovisime läbi kõik võimalused, andsime lubadusi, käisime kohtades, kus pidi sündima imesid, konsulteerisime arstide ja ravitsejatega, võtsime rohtu, jõime eliksiire ja nõiajooke. Kahel korral jäin ma kunstliku viljastamise teel lapseootele, kuid rasedused katkesid. Teisel korral jäin ilma ka vasakust munasarjast ega suutnud seejärel minna ühegi arsti juurde, kes oleks tahtnud veel mõne sedasorti katsetuse läbi viia.
Ja siis ütles üks paljudest sõpradest, kes meie olukorraga kursis oli, et ainus väljapääs on adopteerimine. Et tal on Rumeenias tutvusi ning asjaajamine ei võta kaua.
„Portobello nõid“ jätkub esmaspäeval…
