JÄRJEJUTT: Portobello nõid V
Ma otsisin ta üles, kui püüdsin leida vastust oma elu mõttele — ehkki varjasin seda meie esimesel kohtumisel, nagu suutsin. Ma sain ilmselt algusest peale aru, et Athenat ei huvita see kõige vähimatki: ta tahtis elada, tantsida, armatseda, reisida, koondada enda ümber inimesi, et demonstreerida oma tarkust ja andeid, ärritada naabreid, kasutada ära kõike seda, mis meis on madalat — ehkki näiliselt püüdis ta oma otsingule alati vaimset värvingut anda.
Ja muidugi see õnnestus tal.
Pole ilus rääkida halba inimestest, kes on liikunud siit elust astraalilma. Athena ei pea aru andma mulle, vaid kõigile neile jõududele, mida ta oma isiklikel eesmärkidel ära kasutas, selle asemel et suunata neid inimkonna hüvangu või iseenda vaimse arengu heaks.
Ja mis veel halvem: kõik, mida me koos alustasime, oleks võinud head vilja kanda, kui tal poleks olnud kalduvust ekshibitsionismile. Oleks pidanud lihtsalt vähe diskreetsemalt tegutsema ja täna täidaksime mõlemad missiooni, mis meile oli usaldatud. Aga ta ei suutnud end vaos hoida, ta pidas ennast tõe perenaiseks, kes saab oma võrgutuskunsti abil üle igast takistusest.
Mis oli tulemus? Ma jäin üksi. Ega saa enam tööd pooleli jätta — ma pean lõpuni minema, ehkki tunnen, et olen vahel nõrk ja peaaegu alati masenduses.
Ma ei imesta, et ta niimoodi lõpetas: ta flirtis terve elu ohuga. Räägitakse, et ekstravertsed inimesed on õnnetumad kui introvertsed ning peavad selle korvamiseks välja paistma õnnelikuna, rõõmsana, eluga rahulolevana; vähemalt tema puhul on see märkus küll absoluutselt tõene.
Athena oli oma erakordsest võimest teadlik ning valmistas kannatusi kõigile, kes teda armastasid.
Kaasa arvatud minule.
„Portobello nõid“ jätkub reedel…