Muus osas oleme täielikult ja põhjani erinevad, eriti mis puudutab suhtlemist teiste inimestega. Õpetajana tegin kõik, mis minu võimuses, et ta oma sisemist otsingut edasi viiks. Sõbrana — ehkki ma pole kindel, kas mu tunnetele samaga vastati — püüdsin teda hoiatada, et maailm pole veel valmis muutusteks, mida ta püüdis esile kutsuda. Mäletan, et ei saanud mitu ööd und silma, kuni võtsin vastu otsuse, et luban tal tegutseda täies vabaduses, oma südamehääle järgi.
Tema põhiprobleemiks oli see, et olles XXII sajandi naine, elas ta XXI sajandil — tegemata sellest saladust. Kas ta maksis selle eest? Muidugi. Kuid oleks ta oma teotahet alla surunud, maksnuks ta hoopis suuremat hinda. Ta oleks olnud kibestunud, pettunud, mures, et mida „teised võivad mõelda”, öelnud: „las ma ajan need asjad enne korda, küll siis tegelen oma unistusega”, kuulutanud, et „ideaalseid tingimusi ei tule iial”.
Me kõik tahame omale täiuslikku õpetajat; kahjuks on ka õpetajad inimolendid, ehkki õpetused võivad olla jumalikud — ja see on asi, millega inimestel on raske nõustuda. Mitte ajada segamini õpetajat õppetunniga, rituaali ekstaasiga, sümboli vahendajat sümboli endaga. Traditsioon aitab meil kokku saada elus valitsevate jõududega, mitte aga inimestega, kes seda kannavad. Kuid me oleme nõrgad: palume Emal teejuhte saata, kuid tema asetab rajale, mille peame läbi käima, vaid märgikesi.
„Portobello nõid“ jätkub esmaspäeval…
