Selle tähtsus on meil täiesti meelest läinud: isegi usupühasid kasutatakse ära hea võimalusena randa, parki, jäähalli minna. Pole enam rituaale. Me ei suuda tavaliste tegevuste taga näha pühasid ilminguid. Me teeme süüa ja viriseme, et see on ajaraiskamine, ehkki võiksime toitu valmistades panna sellesse oma armastuse. Me töötame ja mõtleme, et see on taeva poolt saadetud needus, ehkki peaksime oma võimeid headel eesmärkidel kasutama ja nende abil Ema energiat laiali kandma.

Athena tõi nähtavale kõige rikkalikuma osa maailmast, mida igaüks meist oma hinges kannab, kuid ta ei pannud tähele, et inimesed pole veel valmis tema andeid tunnistama.

Meie, naised, otsides oma elule mõtet või teed teadmise poole, samastame end alati ühega neljast klassikalisest arhetüübist.

Neitsi (ja siin ei räägi ma seksuaalsusest) on see, kelle otsing saab toimuda ainult täielikus vabaduses ja kõik, mida ta õpib, on selle tulemus, et ta suudab väljakutseid üksinda vastu võtta.

Märter püüab ennast tundma õppida läbi valu, loobumise ja kannatuste.

Pühak leiab oma elule tõelise mõtte piiritus armastuses, võimes anda, midagi vastu nõudmata.

Ja lõpuks Nõid, kes otsib täielikku ja piiramatut naudingut — õigustades nii oma olemasolu.

Athena oli kõik neli ühel ajal, ehkki tavaliselt valitakse neist üks.

Muidugi saab tema käitumist õigustada väitega, et transi- või ekstaasiseisundisse minnes kaotataksegi kontakt reaalsusega. See on vale: füüsiline ja vaimne maailm on üks ja sama. Jumalikkust võib näha igas tolmukübemes ja see ei takista meil seda märja lapiga ära pühkida. Ega jumalikkus seeläbi kao, vaid muutub puhtaks pinnaks. Athena oleks pidanud ettevaatlikum olema. Mõeldes oma õpilase elu ja surma peale, tundub mulle, et ma oleksin pidanud teisiti käituma.

„Portobello nõid“ jätkub kolmapäeval…