JÄRJEJUTT: Portobello nõid XI

Vastasin, et kultuur ei saa geenide kaudu edasi kanduda — see kõigest kolmekuune tüdrukuke on minu ja mu abikaasa laps, keda hakatakse kasvatama meie tavade järgi. Ta hakkab käima meie kirikus, meie randades, hakkab lugema prantsuskeelseid raamatuid ja õppima Beiruti Ameerika koolis. Pealegi polnud mul mustlaskultuuri kohta vähimaidki teadmisi — ega ole praegugi. Tean ainult, et nad rändavad ringi, ei pese ennast tihti, petavad ja kannavad kõrvarõngaid. Räägitakse ka, et nad varastavad lapsi ja viivad need oma karavanidesse, kuid siin juhtus hoopis vastupidi: nad olid jätnud lapse maha, et mina tema eest hoolt kannaksin.

Naine püüdis ikka veel mu otsust maha laita, kuid ma olin paberitele juba allkirjad ära andnud ja palusin abikaasal sama teha. Tagasiteel Beirutisse näis maailm teistsugusena: Jumal oli andnud mulle põhjuse elada, töötada ja võidelda siin pisarateorus. Meil oli laps, kes õigustas kõik jõupingutused.

Sherine kasvas tarkuses ja ilus — nii arvavad ilmselt kõik vanemad, kuid ta oli tõepoolest eriline laps. Kord, kui ta oli viieaastane, ütles mu vend, et kui Sherine tahaks välismaal tööle hakata, siis reedaks nimi kohe ära tema päritolu — ja pani ette, et me vahetaks nime neutraalsema vastu, nagu näiteks Athena. Nüüd ma muidugi tean, et Athena pole mitte ainult ühe maa pealinn, vaid ka tarkuse, arukuse ja sõja jumalanna.

Võimalik, et mu vend teadis mitte ainult seda, vaid ka, et araabia nimi võib lapsele tulevikus palju probleeme tuua — nagu kogu meie perekond, oli temagi tegev poliitikas ning soovis kaitsta oma õetütart tumedate pilvede eest, mida tema, ja ainult tema, silmapiiril märkas. Kõige üllatavam oli, et Sherine’ile meeldis uue nime kõla. Ühel õhtul hakkas ta ennast ise Athenaks nimetama ning enam ei muutnud ta meelt miski. Et talle heameelt valmistada, võtsime ka meie selle hüüdnime kasutusele, olles sisimas kindlad, et see on mööduv nähtus.

Kas nimi võib inimese elu mõjutada? Aeg möödus, aga hüüdnimi jäi.

Taipasime üsna ruttu, et ta tunneb religioosset kutsumust — ta elas praktiliselt kirikus, teadis evangeeliume peast –, ning see oli ühtaegu nii õnnistuseks kui ka needuseks. Maailmas, mida religioossed uskumused üha enam lõhestasid, tundsin ma tütre turvalisuse pärast hirmu. Sel ajal rääkis Sherine meile esimest korda, nagu oleks see kõige normaalsem asi maailmas, et tal on mõningad nähtamatud sõbrad — inglid ja pühakud, kelle pilte ta kirikus oli näinud. Selge, et kõik lapsed näevad nägemusi, kuid tavaliselt neid teatud eas enam ei mäletata. Samuti on kombeks elututele asjadele elu anda, näiteks nukkudele ja plüüstiigritele. Kuid ühel päeval, kui ma talle kooli järele läksin ja ta ütles, et „oli näinud valgesse riietatud naist, kes oli Neitsi Maarja moodi”, hakkas mulle tunduma, et asi on üle piiri läinud.

Selge, et ma usun ingleid. Usun ka seda, et inglid kõnelevad väikeste lastega, aga kui ilmutusi saavad täiskasvanud inimesed, on see teine asi. Olen kuulnud palju lugusid karjustest ja maainimestest, kes on kinnitanud, et olla näinud valgesse riietatud naisterahvast, ja lõppkokkuvõttes hävitas see nende elu täielikult — imesid otsides hakkasid inimesed neid vaatamas käima, preestrid muutusid rahutuks, küladest said palverännakute sihtpunktid ning vaesekesed ise lõpetasid elupäevad mõnes kloostris. Seetõttu olin ma väga mures: selles eas oleks Sherine pidanud juba meigiasjade vastu huvi tundma, küüsi värvima, romantilisi teleseriaale või lastesaateid vaatama. Mu tütrega oli midagi valesti ja ma läksin spetsialisti jutule.

„Rahunege,” ütles tema.

„Portobello nõid“ jätkub reedel…