JÄRJEJUTT: Portobello nõid XII
Ta vastas, et ehk pole see, kuidas meie maailma näeme ja seletame, Sherine’i jaoks mõistetav. Ta soovitas meil hakata tasahilju pinnast ette valmistama, et talle lapsendamislugu ära rääkida. Spetsialisti sõnade järgi oleks halvim see, kui ta avastab selle ise — ja hakkab siis kahtlema kogu maailmas. Ta käitumine muutub ettearvamatuks.
Sellest peale meie omavaheline dialoog muutus. Ma ei tea, kas inimolend on võimeline mäletama asju, mis temaga imikueas on juhtunud, kuid me püüdsime talle näidata, kui väga teda armastatakse ja et tal pole vaja kujuteldavasse maailma põgeneda. Ta pidi aru saama, et tema nähtav maailm on nii ilus, kui üldse võib olla, et tema vanemad kaitsevad teda igasuguse ohu eest, et Beirut on kaunis ning rannad alati täis päikest ja inimesi. Mainimata kordagi „naist valges”, hakkasin tütrega rohkem koos olema, kutsusin ta koolikaaslasi meie juurde ega jätnud kasutamata ainsatki võimalust, et demonstreerida oma kiindumust.
See meetod kandis vilja. Mu abikaasa reisis palju, Sherine igatses ta järele ning armastuse nimel oli nõus elustiili natuke muutma. Omaette jutuajamisi asendasid nüüd mängud isa, ema ja tütre vahel.
Kõik läks suurepäraselt, kuni ta ühel õhtul nuttes minu juurde tuli ja ütles, et tal on hirm, et põrgu on lähedal.
Ma olin üksi kodus — abikaasa oli jälle ära läinud ning ma arvasin, et see ongi meeleheite põhjuseks. Aga põrgu? Mida neile seal koolis ja kirikus õige õpetatakse? Otsustasin, et lähen järgmisel päeval õpetaja jutule.
Kuid Sherine muudkui nuttis. Ma viisin ta akna juurde, näitasin Vahemerd, mida valgustas täiskuu. Ütlesin talle, et kurje vaime pole olemas, on ainult taevatähed ja inimesed, kes all puiesteel meie akendest mööda jalutavad. Seletasin, et pole mingit põhjust hirmu tunda, et rahunegu, kuid tema aina nuttis ja värises. Kui ma olin teda pool tundi tulutult rahustanud, hakkasin närviliseks muutuma. Palusin, et ta lõpetaks, et ta pole enam laps. Siis turgatas mulle pähe, et äkki algasid tal esimest korda päevad, küsisin ettevaatlikult, kas verd on tulnud.
„Palju.”
Võtsin vatti ja palusin tütrel pikali heita, et saaksin ta „haava” ära puhastada. Kõik on korras, homme seletan talle. Kuid päevi polnud. Ta nuttis veel natuke, aga oli ilmselt väga väsinud, sest jäi kohe magama.
Järgmisel päeval voolas veri hommikust saati.
Neli meest oli tapetud. Minu jaoks oli see lihtsalt üks järjekordne hõimudevaheline madin, millega me rahvas juba harjunud oli. Sherine’i jaoks polnud see ilmselt midagi, sest ta ei maininud oma eelmise öö õudusunenägu sõnagagi.
Kuid sellest kuupäevast algas põrgu, mis pole lõppenud tänaseni. Samal päeval leiti ühest autobussist kakskümmend kuus surnud palestiinlast, mis pidi olema kättemaks mõrvade eest. Kahekümne nelja tunni pärast polnud võimalik enam tänavatel ringi käia, sest kuulid vihisesid igast nurgast. Koolid suleti, üks õpetaja tõi Sherine’i koju ning sellest hetkest kadus olukorra üle igasugune kontroll. Abikaasa katkestas reisi ja tuli koju, helistas päevade kaupa oma sõpradele valitsusest, kuid keegi ei osanud midagi mõistlikku öelda. Sherine kuulas püssipauke õues ja mu abikaasa närvitsemist majas ning ei lausunud — minu suureks imestuseks — sõnagi. Ma rõhutasin kogu aeg, et see läheb mööda, et varsti saame jälle randa minna, kuid tema pööras pilgu ära ja ütles, et tahab raamatut lugeda või plaati kuulata. Sel ajal, kui põrgu ennast aegamööda sisse seadis, luges Sherine raamatut või kuulas muusikat.
Palun, ma ei taha tõesti sellele mõelda. Ma ei taha mõelda nendele hädaohtudele või et kellel oli õigus või kes olid süüdlased ja kes kannatajad. Fakt on see, et kui keegi soovis mõne kuu pärast tänavat ületada, pidi ta kõigepealt laeva peale istuma, Küprose saarele sõitma, seal järgmise laeva peale istuma ning siis teisel pool tänavat maabuma.
Me püsisime peaaegu terve aasta ainult majas sees, arvates kogu aeg, et olukord läheb paremaks, uskudes, et see möödub, et valitsus saab asja kontrolli alla. Ühel hommikul, kuulates parajasti oma pisikest kaasaskantavat makki ja harjutades mingeid tantsusamme, hakkas Sherine ütlema midagi säärast nagu „see kestab kaua, väga kaua”.
Tahtsin teda katkestada, kuid abikaasa haaras mul käest — ma nägin, et ta kuulas selle pisikese tüdruku sõnu tähelepanuga ja võttis neid tõsiselt. Ma ei saanud sellest lõpuni aru ning me pole tänase päevani teemat puudutanud: see on meie jaoks tabu.
Järgmisel päeval hakkas mu mees ootamatuid samme astuma ning kahe nädala pärast olime otsapidi Londonis. Tükk aega hiljem saime teada, ehkki selleteemalist täpset statistikat pole ilmunud, et kodusõja kahe aasta (toim. märkus: 1974 ja 1975) jooksul hukkus ligikaudu 44 000 inimest, 180 000 sai haavata, tuhanded jäid kodutuks. Lahingud jätkusid üha uutel põhjustel, võõrväed okupeerisid maa ja põrgu kestab tänaseni.
„See kestab väga kaua,” ütles Sherine. Jumal küll, kahjuks oli tal õigus.
