Joovastav tünnisünnitus

 (153)
Meeli Vent

Kui pärnulanna Meeli Vent oli otsustanud kolmanda lapsukese ilmale tuua kodus ja sünnitada vette, siis sai otsustavaks asjaolu, et kodus polnud vanni. Niisiis sündis lapsuke — tünni. “See sünnitus taastas minu usu oma kehasse ja sündiva lapse tarkusesse,” ütleb 33-aastane Meeli.

Meeli kaks vanemat last, praeguseks seitsme- ja nelja-aastane, tulid ilmale haiglas. Pärast teist sünnitust uskus naine, et vahet pole, milline sünnitusmaja valida: tema jaoks tähendab haiglasünnitus ikka lahklihalõiget. “Kõrge venimatu lahkliha” — nii kõlas tohtrite otsus. Meeli otsustas, et kui perre peaks kunagi veel mõni laps tulema, siis sünnib ta kodus. “Haigla on võõras koht ja seal pead tegema, nagu sulle öeldakse,” põhjendab ta, “naise oma sisetunnet arvesse ei võeta. Teisel sünnitusel öeldi, et on täisavatus, pressige — eks seetõttu tehtigi taas lõige, sest ma ei suutnud ilma keha kaasabita last toorelt välja pressida.”

Vanaemad ju said hakkama!

Kui kolmas tütar oli otsustanud tulla, algas Meelil pikk ja põhjalik ettevalmistustöö. Ta luges kõike aktiivsünnituse kohta, eriti Ülle Liivamäe raamatut, võttis kontakti kodussünnituse toetusühinguga, jälgis perekooli. Luges internetist aktiivsünnituslugusid ja eriti assisteerimata kodussünnituse lugusid. Pidas nõu aktiiv- ja kodussünnitust pooldavate ämmaemandatega. Uuris anatoomiaõpikut. Mõtles läbi oma eelmised sünnitused ja uuris ka vanaemade omi — ei midagi keerulist: kuus kodussünnitust, kõik lapsed terved ja tugevad. Vahetas e-kirju kolm last kodus ilmale toonud Merje Luugiga, kellega sugenes hea tutvus. Nii küpses otsus sünnitada tünnis.

Tartus tegutsevad tünnimeistrid on viimase paari aasta jooksul valmistanud spetsiaalseid sünnitustünne, ja sellise Meeli telliski. “Kõrged servad tekitavad turvatunde,” kirjeldab ta. “Sees on mõnus pink, millele saab nõjatuda või istuda, ja väga lihtsad vahendid vee sisse- ja väljavooluks. Lisaks kõigele on ta ka ovaalse ehk muna ehk elu alge kujuga — nii et igati sümboolne.” Sünnitünn mahutab 600 liitrit vett, mis ei jahtu kaugeltki nii kiiresti kui harilikus vannis. Ka ei ole puust vann libe.

Aeg oli ammugi küps, tünn tellitud, aga vaat lapsuke ei kavatsenudki kõhust välja tulla. Ei aidanud jalatalla punktide mõjutamine ega kiire kõnd. Meelil hakkas juba tuju pahaks minema. Esimest korda pahandas ta kõhutitaga. kas tõesti tuleb haiglas südametoone kuulata? Aga praeguseks poolteisene tüdruk teadis ise, millal on õige aeg.

“Ma tundsin ta saabumist millimeeterhaaval”

Varahommikune märg voodi lubas, et nüüd viimaks on see päev. Kui valude vahed olid muutunud viieminutiseks, seadis Meeli ennast tünnis sisse. Vees on hea ja soe. Valud ei jäänud sellest väiksemaks, aga neid oli palju kergem taluda. Meeli kõige tähtsam toetaja ja julgustaja oli mees, aga peale mehe oli talle toeks tugiisik, sellekohase koolituse saanud hea sõbratar.

Kui naine hakkas karu häält tegema, teadis mees kahe eelmise kogemuse põhjal, et nüüd kohe-kohe lapsuke sünnibki. “Pea hakkas lõikuma, tundsin käe all lapse kukalt,” kirjeldab Meeli. “Sõrmede all olid pisikesed kõrvad, nina, lõug, juuksed — fantastiline tunne. Katsusin lapse kaela — seekord ei olnudki nabanööri ümber kaela. Ja pea hakkas keerama! Seda ei oleks ma haiglasünnitusel elus tunda saanud. Siis sündisid õlad ja keha. Jalgade sünniks pressisin ise natuke kaasa.”

Issi võttis tütrekese vastu. Selleks, et last oma sülle saada, tuli Meelil jalg üle lapse ja nabanööri tõsta, see tundus tol hetkel nii naljakas. Umbes pooleks tunniks jäid ema ja laps tünni sooja vette, istusid ja vaatasid teineteist.

Tagantjärele ütleb Meeli, et see sünnitus oli joovastav. “See oli midagi enneolematut: see, et ta tuli oma tempos, ja et mul oli võimalik tema saabumist tunda — kuidas ta millimeeterhaaval saabub –, ja panna pressi ajal käed sündivale lapsele justkui kaitseks ja toeks.” Meelil ei olnud mitte ainsatki rebendit, ka eelmiste sünnituste õmblused jäid terveks. Erinevalt haiglasünnitustest oli ta kohe teovõimeline, ei mingit muret istumise ja astumisega.

Platsenta maitseb nagu toores liha

Kui ka platsenta oli sündinud, lõikas mees sellest Meelile tükikese ja naine neelas selle alla. “Ei mingit ebameeldivust, oma liha ja veri ju!” Osa tükke läks karbiga sügavkülma, et oleks sisse võtta, kui tarvis, aga osa kavatsevad Vendid hiljem oma uues kodus puu alla maha matta, et laps ikka kodu hoiaks.

Loe veel

“Platsentas on ju kogu personaalne info ema ja lapse kohta,” selgitab Meeli. “Näiteks lambad pistavad kodulaudas kohe peale sünnitust platsenta nahka. On see jäänuk metsikust ajast, et vaenlane tallekese sünnist teada ei saaks, või saavad nad sealt ka vajalike hormoone sünnitusest taastumiseks? Eks ta ole mõlemat. Pealegi teeb tänapäeva ravimitööstus platsentast ravimeid - ju sealt siis midagi ikka võtta on.”

Meeli arvab, et kui ta platsentat närinud oleks, siis oleks see maitsenud nagu toores liha. Ja see oleks talle meeldinud, sest talle maitseb toores kodusealiha. Kui Meelil kord hiljem rinnapõletik oli, siis võttis ta taas tükikese platsentat — ja pärast palaviku langemist ei jäänudki piima vähemaks, nagu see muidu juhtunud oli.

Eks see platsenta söömine ole täiesti isiklik asi, arvab Meeli. Kes tahab, sööb, kes ei taha, see mitte. Samamoodi on isiklik otsus kodus sünnitada, olgu siis tünnis või kuival maal. Meeli lisab, et tal ei tule pähe kedagi halvustada teistsuguste valikute pärast. Omast meelest on Meeli täiesti harilik keskmine eestlane, kes lihtsalt hoolib oma perest, mitte mingil juhul äärmustesse kalduv inimene.

Merje Luugil, Eesti Kodussünnituse Ühingu eestvedajal, on hea meel, et Meeli oma ammuse unistuse teoks tegi. “Arvan, et see kogemus tuli kasuks nii talle kui ka mehele,” lausub ta. “Neil on kena ühtehoidev pere ja ilus kodu. Meeli juures saab alati parimaid kooke, mu lapsed jumaldavad tema šokolaadikooki.” Ise pole Luuk tünnisünnituse võimalust kaalunud. “Minu sünnitused on nii kiired, et mul poleks aega tünniga mässata,” põhjendab ta. “Minu jaoks pole kuival maal ja vette sünnitamise vahel vahet.”

Tünnisünd — kogu ilmas ainulaadne?

Tartu tünnimeistri Meelis Michelsoni andmetel on viimase kahe aasta jooksul tünnis sünnitanud kuus naist. Üks laps sündis ka tünni kõrval. Tegemist peaks olema usaldusväärse statistikaga, sest peale Michelsoni Eestis teadaolevalt keegi sünnitünne ei valmista ja harilikus tünnis läheb ilmselt kitsaks. “Üks kord oleme tünni viimisega ka hiljaks jäänud,” räägib Michelson. “Pärale jõudes kuulsime juba lapse kisa. See oli veel sünnitusmajas. Olid olnud rasked läbirääkimised, et tünni üldse sünnitusmajja saada, ja siis ei mallanud titt ka veel oodata.”

Praegune sünnitünn on juba neljas, parandatud ja täiustatud mudel, eelmised on leidnud tee kellegi headesse kätesse. Üks asub Tartu Mänguasjamuuseumis. Nime pani vannile Mari Hanson. “Mari on kodussünnituse spetsialistina andnud ka soovitusi kuju ja konstruktsiooni tarvis ning viinud läbi seeria katsetusi,” räägib Michelson. “Praktilisi soovitusi on andnud ka ämmaemand Siiri Põllumaa.”

Kahe poja isa Michelson, kes ka ise oma laste sünni juures oli, rõhutab, et sünnitünnitegu pole äriline ettevõtmine. Ta lisab, et otsus sünnitada kodus ja tünnis ei peaks mingil juhul teoks saama mingi reklaami põhjal ega kellegi eeskujul, sestap ei tee ta sünnitünnidele reklaami. ”Põhimõtteliselt võiks valmistada igale sünnitajale oma vanni, millele leitakse hiljem teine otstarve,” kõneleb ta. “Lihtsalt vanniskäiguks sobivad nad ju ka suurepäraselt, mahutades vabalt kaks inimest. Paraku maksab üks vann ligi 10 000 krooni ja seetõttu on ikka levinum sünnitünni laenamine.”

Merje Luuk ei välista, et tünnisünnitus on vaat et kogu ilmas ainulaadne ettevõtmine. “Kuna meil puudub kokkupandavate sünnitusbasseinide kasutusvõimalus, siis on hea, et leidus õigel hetkel üks naine, kes tundis tünnimeistrit ja laenas oma sünnituseks tünni. Sealt see algas.” Luuk teab, et Hiiumaal tegi üks mees ise naisele lapse ilmaletoomiseks tünni. “Tünnisünnitus näitab eesti naise loovat vaimu,” arvab ta.

Viimaste aastatega on kodussünnituste arv hüppeliselt suurenenud. Kui 2001. aastal tuli Eestis koduseinte vahel ilmale neli last, siis eelmisel aastal sündis kodus 23 last. Igal aastal kogunevad kodussünnitajad ja teemast huvitatud Eesti Kodussünnituse Toetusühingu eestvõttel kokkutulekule, et jagada kogemusi ja kodus sünnitamise kasuks otsustanud peresid nõustada. Tuleval aastal saavad kodussünnitajad kokku viiendat korda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare