Jõulublogi: Professor Aino Järvesoo — ingel, tänu kellel on Eestis 156 last rohkem
Dr. Andrei Sõritsa meenutab Jõulublogis professor Aino Järvesood — naist, kelle missiooniks oli toetad ja aidata Eesti lastetuid peresid. Ta kutsub üles tema patsiente seda imelist naist meenutama ja lugusid temast ka teistega jagama.
Kümme aastat tagasi, 2002. aasta jõulude ajal oli lõppenud prof. Aino Järvesoo missioon Eesti lastetute perede toetuseks. Selleks ajaks oli Aino juba 92-aastane. Tema silmades oli rahulolu.
Tundus, nagu tema südamesoov oli täidetud. Ja kui ma kohtusin temaga 2003. aasta alguses, ütles ta, et nüüd temal on kõik tehtud…. Ja veebruari algul ta suri… See oli müstiline, inimene lõpetas oma missiooni ja lahkus igavikku.
Need kolm aastat, mis mul oli õnn Ainot tunda ja teadma saada, olid nagu jõulumuinasjutt.
Ainol polnud saatuse tahtel lapsi, aga ta tahtis neid väga terve oma elu. Sel ajal ma seda veel ei teadnud. See oli saatus, mis ristas meie teed.
Oli sügis 1999., kui mulle helistas keegi Tähe erakliinikusse ja rääkis soovist eestlaste tervist edendada ja küsis, kas me võiks kohtuda. Kuna ma ei teadnud inimest, kes helistas ja mu tööpäevad olid pikad, pakkusin kohtuda Tähe kliinikus peale vastuvõttu kell 20.00. Minu imestuseks astus teise korruse kabinetti daam, kellel olid raskused liikumisega, ta kõndis kepi abil ja oli välimuselt selgelt väga austatud eas. Mul oli piinlik, mõtlesin õudusega, kuidas ta sai üldse trepist üles ja teisele korrusele ronida.
Ja siis ta rääkis oma plaanidest, mis üldse polnud seotud mu tööga, vaid tervise edendamisega. Oli huvitav teda kuulata, kuid mul oli pigem imestus, et sellises vanuses proual on südamevalu Eesti rahva pärast. Siis ta seletas, et see on seotud sellega, et ta oli palju aastaid kodumaalt eemal emigratsioonis. Ja siis jutt läks meie töö peale. Rääkisin talle nendest peredest, keda me püüame aidata ja katseklaasilastest.
Järgmisel hommikul Aino helistas minule ja ütles, et on otsustanud eraldada miljon krooni lastetute perede toetuseks. Mu esimene mõte oli, et proua ei ole mõistuse juures, teiseks, et see on nali. Austusest vana inimese vastu ma küsisin, mis ma pean selleks tegema ja ta vastas, et tuleb kirjutada projekt. Siis ma arvasin, et proual on igav ja ta soovib oma elu huvitavaks teha projekti pidevas arutelus. Ma olin selleks ajaks 10 aastat kirjutanud erinevaid projekte ja taotlused rahaliste vahendite leidmiseks lastetute perede raviks, küll erinevatele fondidele, klubidele, pankadele, firmadele ja nende 10 aasta jooksul Tartu Ülikooli Kliinikumis töötades ainult üks kord andis Eesti Telefon suure toetuse 50 000 Eesti krooni näol. Tavaliselt olid toetussummad ühe-kahe tuhande vahel. Nende rahadega me tegime iga aasta Tartu Ülikooli Kliinikumis heategevusprojekti “Laps igasse perre”. Saades Aino käest teada, et ta soovib otse aidata peresid laste saamisel, pakkusin, et selle miljoni võiks jagada 100 pere vahel, keda Aino ise valib kunstlikuks viljastamiseks ja see idee temale meeldis. Ma palju ei vaevanud ennast projekti kirjutamisel, kuna ei uskunud, et sellest asja saab, tegin copy-paste varasematest projektidest ja lisasin idee 100 pere toetuseks. Mu imestuseks ei möödunud ka nädalat, kui Aino helistas ja ütles, et mu taotlus on rahuldatud! Ilma mingite lisaseletusteta!
Siis ta kutsus mind enda juurde koju Baeri tänavale, et arutada projekti realiseerimist. Aino soovis isiklikult arutada iga võimalikku kandidaati ja ma soovitasin temale potentsiaalseid abivajajaid. Ainukesed Aino soovid olid, et inimesed oleksid terved Eesti kodanikud, sõltumata rahvusest ja et mees oleks terve. Aino ei soovinud, et me tema raha lihtsalt tuulde laseksime oma eksperimentidega, vaid soovis, et me teeme viljastamisi naistele, kellel on suurem tõenäosus sünnitada, ütles otse: “Mulle on vaja lapsi”. Nii me peatusime naiste juures, kelle vanus oli kuni 35 aastat.
Ja kui järgmine kord ma läksin Aino juurde arutama, kes võiks olla esimesed toetuse saajad, ootas mind ees juba komisjon sünnitusabi ja günekoloogia professori Virve Kase ja dr. Mall Sepa näol, kes andsid Ainole nõu perede valiku kohta kogu projekti raames. Nii algas meie koostöö. Ja kui esimene aasta lõppes, ütles Aino, et soovib jätkata ja eraldas veel ühe miljoni Eesti krooni ja järgmisel aastal veel miljoni.
Kokkuvõttes me saime sellest projekti abil 156 last, Eesti kodanikku. Need lapsed on praegu juba 9-12-aastased! Ma usun ja tahan, et nendel lastel läheks elus hästi, sest nende eest kannab hoolt ingel Aino hing.
Jõuluajal on tavaks meenutada midagi head ja prof. Aino Järvesoo on inimene, keda kindlasti jäävad mälestama paljud. Ma usun, et Aino hing puhkab rahus ja meie mälestused annavad temale elujõudu. Ükskord ajalehe korrespondent küsis Aino käest: “Aga kas need inimesed, kellel te olete aidanud lapse perre muretseda, käivad teid vaatamas?” “Oi palju, palju. Käivad vaatamas ja toovad lilli ja kirjutavad. Ja väga huvitavad inimesed kirjutavad, väga haritud inimesed ja ütleme, niisugused inimesed, kes on ennast aastaid ja aastaid ravinud ja ei ole abi saanud…”, vastas Aino.
Ma kutsun peresid prof. Aino Järvesoo mälestuseks kirjutama Delfi portaalis, kas või anonüümselt sellest ajast, oma emotsioonidest ja oma lastest. See hoiab Aino hinge elus ja annab teistele inimestele elujõudu.
Teie,
Dr. Andrei Sõritsa
