Jõulujutt “Jõuluks koju” algas nelja lapse ema Anne-Mari avastusega, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda, loe kolm korda nädalas ilmuvast järjejutust.

9. peatükk

Rahata ja vihata

See oli mu elu kõige pikem nädalavahetus. Võtsin lõpuks julguse kokku, kuulasin Kristjani soovitust ja helistasin tema antud numbril. Kui olin oma loo ära rääkinud, vastas mehe hääl teises otsas: “Ma mõtlen sellele. Helistage mulle pühapäeval tagasi!”

Lubasin seda teha.

“Vabandust, mis Te ütlesite, et mis Teie nimi on?” küsisin enne kõne lõpetamist viisakalt.

“Ma ei öelnudki,” vastas hääl teises otsas ülbelt ja kõne lõpetati ära. Miski mu sees tõmbus valusalt kokku. Otse omanikult ostmine oli mu viimane võimalus. Ta ei öelnud mulle veel küll otseselt ära, aga sellise suhtumisega midagi head loota ei olnud.

Terve nädalavahetuse ootasin pühapäeva õhtut. Lastele ei rääkinud ma midagi. Pole vaja, et nemad ka lootma hakkaksid ja et siis seejärel nende lootused samuti õhku lendaksid.

Mihkel ja Hendrik rääkisid mulle nüüd igal õhtul ausalt koolis juhtunust. Esimeses klassis käiva Indreku jutud piirdusid õnneks lihtsalt tundides toimuva õppetegevuse kirjeldamisega ja tema koolikiusamise all ei kannatanud. Nüüd teadsin väga hästi, milliste kommentaaridega kaasõpilased mu vanemaid lapsi kostitavad. Iga kuuldud lausega sai selgemaks, et sellised suhtumised ja hinnangute andmised pidid tulema nende kodudest. Lapsed ise sellised asju välja ei mõtle.

Iga lastelt kuuldud kaasõpilaste poolne norimine muutis mind aga veel abitumaks. Siiani oli direktor minu jaoks kooli tugipost, millel kõik seisis. Nüüd olin näinud, et ta huvitub vaid sellest, et tema nimi puhtaks jääks ja et probleemid endast eemal hoida, mitte neid lahendada. Tahtsin nii väga lastele uut keskkonda ja uusi võimalusi pakkuda. Mul oli hea meel, et lapsed mind lõpuks usaldasid ja toimunust rääkisid. See andis võimaluse mul neile vähemalt kodus toeks olla. Seda enam sain aru, kui paljuga nad pidid ise hakkama saama ajal, kui mina Ülari lahkumist leinasin. Eriti kuna ma sel ajal oma abitust ei mõistnud.

Ülarit vihkasin iga hetkega samuti üha rohkem. Ma ei saanud aru, kuidas ta sai meile nii teha? Poole aasta jooksul oli kogu tema suhtlemine see kolmsada eurot, mis ta iga kuu mulle kandis.

“Ma ei taha enam mingit seost temaga,” mõistan äkitselt. Raha ja viha! Kaks asja, mis inimesi pärast lahkuminekut seovad. Ma olin varem korduvalt näinud, kuidas suhted lagunesid, kuid inimesed jäid seotuks kas ühiste rahaliste kohustuste või vihkamise kaudu. Ja siis mõlemad pooled teatasid, et ei taha teisest midagi kuulda. “Ma pean need sidemed katkestama, sest muidu ei saa ma kunagi oma eluga vabalt edasi minna,” mõistan äkitselt.

Viimased päevad läks kogu mu aeg uue kodu otsimisele. Kuna hetkel ei saa ma midagi muud teha, kui ülbe majaomaniku vastust oodata, siis saan oma järgmistele muredele mõelda. Raha seda kindlasti on.

Võtan uuesti ette tulude ja kulude tabeli, mille paar päeva tagasi tegin. Vanemahüvitis, lasteraha, Ülari raha — sissetulekute osa pole just pikk. Veelkord kulude rida vaadates mõistan, et kokku hoida pole enam eriti kusagilt. Tütreke ärkab, haigutab ja hakkab väuksuma. Vahetan lapse mähkme, et ta ikka täitsa üles ärkaks. Siis aitan beebi rinna otsa sööma.

Pisike ime hoiab mul käest kinni. Ta sõrmed on nii pisikesed. Siiani tundus Indrek nii väike, meie pesamuna. Tütrekese esimese elunädala jooksul oleks poisid nagu ootamatult kasvanud. Nad on nii asjalikud ja suured. Kodus olles hoolitsevad kõik üksteise võidu beebi eest. Pärast koolipäeva lõppu on minu hooleks tõesti vaid tütrekese toitmine, sest kõige muuga tahavad poisid ise hakkama saada. Olen õhtuti kõiki oma lapsi koos jälginud. See on hämmastav, kuidas üks pisike abitu vääks suurtel vendadel silmad särama paneb.

“Sa oled üks õnnelik tüdruk,” sosistan rahulikult mu rinda lutsutavale beebile. Seda mõistetamatum on, kuidas Ülari meist kõigist loobuda sai. Õige, beebist ta vist ei teagi? Kuigi see pole reaalne, sest vaevalt, et Pärnu-suguses kohas midagi saladuseks jääb. Reaalsem on see, et ta tõesti ei hooligi. Tütreke on aga meie pere väike päike, selles pole kahtlust. Ja meie pere tähendab mind ja minu lapsi!

Ühe käega tütrekest hoides teen teisega arvutis lahti tööotsingu lehe. Beebi ja esimese klassi lapse kõrvalt tundub üsna ebareaalne täiskohaga töökohta otsida. Suuremad poisid saaks küll ise hakkama, kuid kahe väiksema jaoks on mind ikka pidevalt reaalselt vaja. Nii otsin töökohti märksõnaga “kodukontor”.

“Programmeerija, projekteerija, tarkvaraarendaja, rootsi keele tehniline tõlkija…” loen järjest tööpakkumisi, mis minu oskustega üldse kokku ei lähe. “Piirkonna müügijuht, telefonimüük,” ilmuvad järgmised pakkumised. Ma ei ole inimene, kes suudaks teisele pähe määrida seda, mida ta ei taha. Nii välistan kõik müügiga seotud tööd.

Trükin otsingusse “eelneva töökogemuseta tööpakkumised”. Mul on küll lõpetatud Kunsti Kõrgkool ja samuti läbitud maastikukujunduse kursused, kuid kummalgi alal pole ma kunagi töötanud. Nii teangi praegu tööd otsides, et tegelikult olen ma kõige lihtlabasem eelneva töökogemuseta tööjõud. Pärast ülikooli lõpetamist pühendasin oma päevad laste kasvatamisele ning meie ühise kodu korrastamisele. Seal sain kasutada nii oma kunsti- kui maastikualaseid oskusi. Tööotsingul pole sellest kõigest aga midagi kasu.

“Juhi oma äri kodust! Tule meie partneriks!”, “Saa rikkaks vaid kodus reklaame vaadates”, ilmuvad mu ette uued ahvatlevad pealkirjad. Avan mõned artiklid, et nende kohta täpsemalt lugeda. Suurejooneline äripartneri pakkumine osutus püramiidskeemiks, kus tuli leida uusi inimesi, kes hakkaks mingeid toidulisandeid müüma. Reklaamide vaatamine kõlas väga mugava tööna. Teema kohta uurides jõudsin lõpuks reklaamlehtedest kaugemale. Algse ilusa jutu asemel tuli välja, et teenimise võimalus on umbes 0,1 senti päevas.

Pangakonto jääki kontrollides näen, et Ülari poolt on raha üle tulnud. Täna on 1.detsember ja raha ülekannetes on mu laste isa täpne — iga kuu esimesel päeval on ülekanne tehtud. Ei tea, kas ta püüab selle rahaga ennast siiski kuidagi süüst vabaks osta? Tunneb ta üldse midagi? Mul oli mõni hetk tagasi kindel plaan neist siduvatest ülekannetest lahti saada. Tööpakkumiste ülevaade aga näitab, et ma ei saa mitte kuidagi enda ja oma laste rahalist olukorda parandada.

Lükkan masendunult arvuti kaane kinni. Pisike päike on mu süles taas magama jäänud. Kui headusel oleks nägu, siis oleks see just mu pisikese tüdruku nägu, mõtlen oma magavale beebile naeratades.

Jätkub ülehomme...

Heli Künnapas on kirjanik ja kirjastaja, kellelt on praeguseks ilmunud kuus raamatut. Viimati menukas noorteromaan “Ütlemata sõnad”. Tema tegemistest ja raamatutest loe lähemalt SIIT!