Jutuvõistluse II koht: “Tervisejooks”

Astusin kitsast keldritrepist üles ja vaatasin öhe. Kuu siras kõrgel; õhus oli tunda Prestoni sirelite lõhna; kaugelt kostus haukumist. Hoovi ümbritsesid vanad puumajad. Mõni oli juba päris lonti vajunud, mõnele oli uus elu sisse puhutud.

Nii on see alati — närtsimine, nostalgia, uus tõus ning hääbumine. Ümbruse aknad olid pimedad. Isegi kolmanda korruse Martin, kes tavapäraselt oma arvuti taga pikki öötunde mööda saatis, magas juba. Ta oli tore poiss — üks väheseid kellega ma rääkinud olen. Ühel sarnasel õhtul, kui oma keldrist välja piilusin — hõikas mind keegi. Vaatasin üles ja nägin üleval rõdul inimest seismas. Sigaretiots hõõgus pimestavalt.

“Mis sa seal keldris öösel teed?” Küsis ta.

“Elan seal.”

“Kas seal pime ja niiske pole?”

“Pime on küll, aga niiske mitte — kesküttekatel huugab kõrvalruumis.”

“Elad üksi?”

“Ei, mul on naine ka, Ella.”

“Kas imelik pole keldris elada?”

“Meile meeldib.”

“Siis küll.”

“Mis sa nii hilja üleval teed?”

“Mängisin HL2’e Ravenholmi taset. See oli nii hull, et uni ei taha tulla.” “See on arvutimäng?”

“Jah. Laboris juhtub õnnetus, dimensioonid avanevad ja palju veidraid tegelasi astub ellu. Dr.Freeman üritab seal korda majja lüüa.”

“See on vist põnev?”

“Hea arvutiga on päris reaalne.”

“Peaks ka kunagi proovima.”

“Heaküll siis.” Ta viskas koni üle rinnatise — see jäi hõõguma, lehvitas veel mulle ja astus tuppa.

Kustutasin sigareti. Ülimalt ohtlik komme — puumaja kõrvale, kuiva rohu sisse koni visata.

Raputasin ennast mõtetest lahti. Kaldusin omaette unistama nii kui selleks pisemgi võimalus avanes. Aitab küll. Kohustused ootavad.

Astusin kitsast kivitrepist alla. Keerasin külje ette, kulunud laudis nühkis õlga. Alt lõi vastu sooja mullalõhna.

Astusin voodi kõrvale ja raputasin tasakesi Ellat. Ta keeras unes ühmatades teise külje. Hüüdsin teda vaikselt ja kallistasin. Ta avas ettevaatlikult silma ja piilus ringi. Lükkasin näpuga kõrvale juuste salgu, mis põse peale valla oli pääsenud.

“Mees sa ka ei väsi. Las ma magan veel.”

Ta ei olnud kunagi olnud hämariku inimene. Mina tõusin ropsuga ja olin kohe tegudeks valmis. Ella, aga tahtis natukene ärkamist. Kui teda seejuures torkida võis juhtuda, et ta oli kogu öö pahur. Sellest hoolimata ei suutnud ma ennast tagasi hoida.

“Ei-ei. Hilja üles — vara voodi…. Tead ju küll.”

“Heaküll ega sinuga ei ole ju mõtet vaielda.” Ütles ta ja ajas ennast püsti.

“Mis minuga ikka vaielda. See oli ju meie ühine otsus.”

“Jah, ma tean — ei ole vaja seda iga öö mulle meelde tuletada.”

“Tõuse ja sära,” hüüatasin energiliselt.

“Jäta nüüd!”

Naine kolistas pahuralt mööda tuba ringi — proovides jooksuriided leida. Koristamises ei olnud me kumbki eriti kõva käsi, aga sellest ei olnud midagi — olime segadusega harjunud ja külalisi meil ei käinud. Vahest küll tundsime piinlikkust ja siis kulutasime hulga aega, et kõik hoolikalt puhtaks küürida. Peale sellist suurpuhastust oli alati tunne, et nüüd on aeg endale sõbrad leida ja nad külla kutsuda. Seda muidugi ei juhtunud. Endale kehtestatud puhtusreeglid vajusid ka ajapikku meelest ning segane olukord taastus võidukalt.
Teiste jaoks oli see akendeta keldriboks, aga meie jaoks oli see kodu. Päevavalgus on meie meelest üle tähtsustatud — kellele seda vaja on, et päike päevad läbi aknast sisse sirab ja elamise nii kuumaks kütab, et hing tahab seest minna. Kui uut elamist otsisime, siis meie nõudmised olid: rohelus, park, ajaloo hõng, hämarus ning hubasus. Kõik, mida soovisime, oli olemas. Kui esimest korda siia astusime tundsime kohe, et see on meile mõeldud.
Maakler, kes oli alguses nõus meile müüdavat keldriboksi iga kellaaeg näitama, ehmatas meie soovi peale — näha elamispinda öösel. Kuulnud, aga selgitust, et oleme rohkem ööinimesed jäi ta vastu tahtmist nõusse.
Meile tegi nalja tema ehmatus, kui ta meid silmas. Ajasime talle hirmu nahka. Kaks kahvatut ja kõhna, suurte silmadega, kahtlastes kostüümides. Valasime õli tulle ja palusime tal ees alla minna. Ta ütles hädise häälega, et ta ei mahu — liiga kitsas trepp. Puhkesime naerma. Seletasime talle, et need on laenatud kostüümid — oleme näitlejad. Tema väärikus taastus ja ta läks ees alla. Sellised pisikesed tögamised meeldisid meile mõlemale.
Ta kindlasti arvas, et sai meile erilise jama pähe määritud ja oli lõppkokkuvõttes õnnelik, kuigi tema uneaeg jäi lühikeseks — samamoodi rõõmustasime meie. Ta ei oleks iial arvanud.
Sisustusele ei pannud me eriti rõhku: mahedad pastelsed toonid, tool, öökapp ja magamisasemed. Seinal rippus pilt meie noorusaegadest, mida me mõlemad armastasime. Lihtne ja vähenõudlik, aga meile ei olnud rohkem vaja.

Tumedad dressid seljas astusime õue. Kadrioru pargi iidsed puud tervitasid meid, noogutades sõbralikult. Olime vanad tuttavad. Iga öö läks meie tee nende alt läbi. Olenemata ilmast ja aastaajast. Kord sadas vihma, kord lund; sügisel liuglesid puudelt alla kuldsed lehed. Öine linn oli vaikne. Käes oli tund, kus hilisedki magajad olid põhku pugenud ja varajased polnud veel tõusnud. Oli kosta, vaid mõne üksiku auto mürinat. Tõttasid peo pealt tagasi kodu poole — kummide unnates ning valgusfooride plinkivate kollaste tulede saatel. Kuu paistel valendav rada keris end meie ees lahti, juhatades teed. Jooksime külg-külje kõrval, rahulikult, nagu alati.

Olime nii kaua koos olnud, et ei olnud vajadust rääkida — teadsime juba, mida teine öelnuks.
Lobisesime mõtetes: “Kena kuu või mis?”
“Jah. Mitte alati ei näita ta nii innukalt teed. Tihti on pilvine ja peame tunde järgi tee leidma.”
“Oleme siin nii kaua olnud, et meil ei oleks valgust vajagi.”
“Ikkagi on kuidagi mugavam, kui kuu meid saadab.”
“Seda küll.”
“Vaata — ehmatasime linnu õhku.”
“Proovib meid pesa juurest eemale meelitada.”
“Teeme täna tavalise ringi või vaatame natukene kaugemale?”
Ilma sõnagi vahetamata pöörasime hargneval pargiteel teise suunda. Vaatasime üksteisele otsa ja naeratasime.
Möödusime saarekesega tiigist. Pardipere sulistas oma nurgakeses. Oravad jooksid üksteist taga ajades ja pahaselt tsäkutades otse jalge eest läbi.
Jõudsime tennisehalli juurde ja spurtisime võidu üles. See oli igavesti kestev võistlus, milles mõlemad kangesti üle tahtsid olla. Traditsioon. Ella osutas just enne otsustavat starti näpuga pargi poole. Nii kui ma selles suunas vaatasin pani ta punuma. Kui ma üles jõudsin ootas ta seal mind võidukalt, käed rinnal risti ja kaval muie näol.
“Rumal trikk!”
“Haa-haa, mida siis sinu eilse teo kohta võiks öelda?”
“Heaküll. Aga see ei tähenda, et sina võitsid!”
“Muidugi tähendab.” Ütles ta vaidlushimuliselt.
Andsin järgi, sest vaidlemine Ellaga oleks olnud mõtlemata tegu. Kui ta midagi pähe võttis, siis nii pidi ka olema. Ja ei mingit taganemist! Jäärapäine.

Pöörasime otsa ringi ja asusime tagasiteele. Me ei hingeldanud kumbki. Kehad olid paljude aastate jooksul koormusega harjunud.
“Kuhu siis täna?” Küsisin.
“Lähme Luige kohviku juurde?”
“Seda ei ole enam. Sa oled unustanud?”
“Kas ootame esimese trammi ära?”
“Ei kullake. Suvi on, valgeks läheb, enne kui esimene tramm peatusesse jõuab.“
“Lähme siis lauluväljaku kanti — pole ammu käinud?”
“Jah — see sobib.”

Naljakas, kui vähe asju suutis Ella meeles pidada. Ilmselt ta ei püüdnudki, sest teadis, et mina olen tema mälu ja ta võib sellistes asjades alati minu peale loota.
Puude vahelt kerkis meie ette barokses stiilis häärber. Kunagine Fonnenthali villa, hilisem Katharinenthal — nüüdsel ajal tunti seda Kadrioru lossi nime all.
Hiliseid jooksjaid nähes tõmbus unine tunnimees sirgeks nagu tikk ja pilutas silmi. Väsinud sõdur. Mina ei oleks sellist asja lubanud!

* * * Siin saime Ellaga tuttavaks. Holstein-Becki korraldatud suurel sügisballil. Kutsutud oli kogu Balti-Saksa aadlike koorekiht. Taustal mängis Haydn’i muusika. Lossitrepil seisid valves sõdurid täies paraadmundris, rinnad kummis, silmad suunatud ühte punkti. Punane vaip juhatas peosaali hiilgusesse.
Minu vastutusel olid sõdurid trepil — olin vahtkonna ülem. Hoidsin ennast tahaplaanile. Iga viimanegi aristokraadihakatis oli ennast ülesse löönud ja ehtinud viimase moe järgi. Käisid kuulujutud, et Peterburi aadlike hulgast on üllatuskülalisi oodata.
Kõigil olid kaasas abieluealised tütred ja pojad. Kogu pidu jättis peene kosjalaada mulje — see ta osati oligi.
Kõige eest oli hoolitsetud: muru niidetud, puud pügatud; plangud, mis jäid teele värviti üle; teedele kühveldati kruusa; kehvikutel soovitati kodus istuda, et nad ei solvaks oma välimusega suursuguseid külalisi.
Ja siis nad tulid: kaless-kalessi järgi, iga vapp eelmisest uhkem. Hobusedki käisid ühte sammu, tajudes momendi tähtsust; lakad olid siidiseks kammitud ja kirevate paeltega sätitud.
Klanitud lakeid jooksid uksi avama. Kõrkide nägudega härrad ja valguse käes sillerdavate kleitidega daamid ning neiud astusid käevangus lossi.
Võõrustajad tervitasid neid uksel.
Olin mõned sammud eemal — varjus. Mehed teadsid, et ma jälgin neid ning iga vale liigutus saab karistatud.
Ehmatasin, kui keegi oma käe minu õlale pani ja helisev hääl ütles: “Härra ohvitser ei ole ilus neiu juuresolekul tema poole seljaga seista.”
“Vabandust preili….?” Ütlesin kohmetult, ümber pöörates.
“… Elviira von Stubb.”
“Väga meeldiv.”
“Miks te siin olete?”
“See on minu kohustus.”
“Heaküll. Minu kohustus on minna ballile, teesklema. Pean tõttama — isa on mures, et ma temaga koos ei tulnud.”
Nii nägin ma oma tulevast naist esimest korda.
Olin tema maneeridest ja siirast otsekohesusest võlutud. Ei oleks osanud oodata, et üks peenema seltskonna preili nii vaba olekut võib endale lubada. Hilisemas elus sain nii mõnigi kord sirgjoonelist ütlemist oma nahal tundma — ta võis olla põrmustavalt aus.
Varsti kohtusime jälle. See oli mõne nädala pärast Revalis. Ta hüüdis juba kaugelt: “härra ohvitser.” Ja jooksis minu poole mööda munakivisillutist.
“Jah preili Elviira von Stubb?” Ütlesin võimalikult galantselt.
“Jätke see kohe,” ütles ta käskivalt ja jätkas, “tuttavate jaoks olen ma Ella.”
“Preili Ella.” Kummardasin.
“Kas te viite mind jalutama?”
“Kui see on sobilik.”
Ella vaatas mulle sügavalt otsa ja tema kaarjad kulmud tõusid üllatust teeseldes: “Kas tõesti pean ohvitserile selgitama, mis on sobilik ja mis mitte?”
Ulatasin Ellale silma vaadates käe.
“Küll te olete vapper.” Ütles ta muiates.
Jalutasime Revali kitsastel tänavatel. Ella oli osav suhtleja — ei läinud kaua, kui unustasime ümbritseva aja ning ruumi. Me olime sarnasemad, kui ma oleksin osanud arvata.
Ilm oli hall, tõotas vihma tulla. Seda märkasime alles siis, kui juba tugevalt sadas. Panin oma keebi Ella õlgadele ja me tõttasime koos esimese suure puu varju, mis meie teele kerkis.
Ma ei tea kuidas see juhtus ja kes algust tegi, aga üks hetk puutusid meie huuled kokku. Alguses ettevaatlikult ja õrnalt ning edasi aina kirglikumalt — saades üksteiselt uut energiat ja jõudu.

Varsti olime lahutamatud. Salongist- salongi käisime käevangus. Ella nõudis kõikidelt tuttavatelt, et ka mina oleksin kutsutute nimekirjas. Ta rääkis, et minu isa on Peterburgis tähtsal kohal ja teda oli palutud minu seltskonnas tutvustamise eest hoolt kanda.
Ella võttis suure riski, vaid selleks, et minuga koos olla. Mida rohkem ma teda tundma õppisin seda rohkem mõistsin, et ta elab omast ajast eespool.

Seltskond heitis meile viltuseid pilke. Jutud levisid ukselt-uksele. Kadedus kellegi õnne pärast liigub nagu katk. See lämmatab ja ei lase hingata. Tahaks midagi ette võtta, sest vaadake neid!
Kasarmus patsutasid kaasohvitserid mulle õlale ja soovisid õnne. Nad lõpetasid oma labased žestid, kui lubasin iga solvava vihje eest duellile kutsuda ja orki ajada. Kahjuks ei saa kuulujutte suretada. Need levisid niikaua, kui Ella perekond nendest kuulma sai. Ilmselt mõni peretuttav aitas sellele kaasa. Kui nad vaid oleksid teadnud.
Peale seda ei läinud kaua, kui garnisoni ülem mind enda juurde kutsus ning andis käsu ilmuda teenistusse Peterburgi. Iga teine ohvitser oleks minu asemel rõõmustanud. Kõrgem positsioon ja parem palk. Teades, kui heasoovilik mees on Holstein-Beck, palusin audientsi.
Ta vaatas mulle altkulmu otsa ja müristas: “Ma saan sinust aru, noor mees. Ma tean, et võtan sinu ära saatmisega enda peale suure vastutuse, aga ma ei saa midagi teha. Kui te olete üksteisele loodud, siis saate uuesti kokku. Kuid mitte siin ja praegu. Võibolla teises ajastus.”
Oleks ta vaid teadnud, kui palju ta täppi tabas!
Ametlik taotlus lükati tagasi. Pidin Eestist lahkuma nädala jooksul. Kui otsest käsku ignoreeriksin tembeldatakse mind desertööriks ja see viiks mind Ellast veel kaugemale.
Siinsamas pargis kohtusime. Nüüd juba salaja, sest meie avalik koosolemine oleks mõlemale halba tähendanud. Arvasime, et see on viimane kord, mil üksteist näeme. Pidin järgmisel päeval teed alustama. Hoidsime kätest kinni. Vaikuses. Süda vaevaliselt löömas. Lootusetus. Tõotasime üksteisele asju, mida pidasime ette nurjunuks. Need kulunud fraasid, mida paljud on öelnud:
“Ma kirjutan sulle iga päev…”
“Armastan sind igavesti ja ootan ära.”
“Püüan Peterburgis kõik teha, et saaksin tagasi.”
Ella silmad olid ära nutetud. Ta oli eelmine päev isa anunud, et otsus ümber muudetakse, kuid ta ei andnud järgi. Ta oli nördinud, et tema väike tüdruk käib ringi sellise tühisusega.
“See mees on õnnenokkija, varanduse lõhn ninas. Usu mind. Ma olen selliseid asju näinud küll ja küll.”
Meist möödus härrasmees. Tormasin talle järgi — olin teenistuses. Hõikasin: “Hei härra. Jääge kohe seisma! Siin ei tohi kõrvalised isikud viibida.”
Ta seisatas, vaatas minu poole, naeratas ja ütles: “Häda käes härra ohvitser? Armupiinad ja kurb lahkumine? Ohh neid noori. Nautige parem ööd.”
Tõmbasin mõõga tupest ja ütlesin: “Veel üks samm ja teil ei ole mingit lootust.” Minus pulbitses raev, mis otsis väljapääsu.
“Kuuletun jõu ees härra ohvitser.” Ütles võõras irooniliselt, jätkates jalutamist. Silmitsesin teda lähemalt: Pikka kasvu, kiitsakas, must keep üle õlgade, lumivalge nägu ja üle pea kammitud süsimustad juuksed. Ma ei olnud teda enne näinud. Seda enam oli põhjust kahtlustada, et tegemist on spiooniga, kes on tulnud lossi ümber luurama.
Tormasin talle järgi ja hüppasin rajale ette. Mõõk vingatas ja tungis vuhinal sinna, kus oleks pidanud olema surelik ihu.
“No näed siis tuulepea. Lõhkusid keebi. Tundub, et sul on minu peatamisega tõsi taga.”
“Ma viin sind vahi alla!” Ütlesin ja imestasin, miks võõras valu ei tunne.
“Heaküll lahendame selle loo. Tulin siia teie pärast.”
“Meie pärast?”
“Teil ei ole ju piisakestki lootust? Vandusite igavest armastust? Kui te olete valmis sõnadest kaugemale minema, siis ma kingin selle pargi teile, igavesti.“
“Suured sõnad.”
“Jah. Ning üllad teod. Need käivad ju käsi-käes.” Võõras naeris krigisevat naeru. Ella oli meie juurde astunud ja kuulas vaikides.
“Kes sa oled?”
“Ma arvan, et te teate seda juba isegi.”
“Sa suudad meid kokku jätta?”
“Mitte ainult, vaid igaveseks ajaks igavesti, nii et armastus peab surmkindel olema.”
Ta naeris jälle oma rabisevat naeru.
“Kuidas sa saad meile anda midagi sellist, mis ei kuulu sulle?”
“Kõik on minu, kui pimedus varjutab maad.” Ütles ta tõsiselt.
Vaatasime üksteisele silma. Aimasime kellega on tegemist. Noogutasime tummalt. Kas kellelgi teisel oleks sellises olukorras südant keelduda?

Kihvad läigatasid.

* * *

Sörkisime edasi. Loss jäi selja taha, koos meelde tulvanud mälestustega. Võtsime suuna merele.
“Rääkisin ükspäev Martiniga.”
“Martiniga?”
“Vastasmajast kolmandalt korruselt. Tore poiss on.”
“Kas sa ikka soovid seda?”
“Jah, igatsen.”
“Sa ju tead, et me ei saa kunagi…”
“Ma tean.”

Möödusime Russalkast. Meri oli peegelsile; kivid paistsid veest välja nagu pähklid šokolaadis. Võimas kuju kuldse ristiga näitas merele, tuletades meelde lahkunud meremehi. Siin käidi pulmaõnne pärast. Kellele enne surnud meremehed õnne on toonud? Juurdunud kombed varjutasid terve mõistuse.
Ja siin, linna kloaagis, käidi ka ujumas. Inimloomus ei ole kunagi keelde tunnistanud — midagi ei ole muutunud.
Vaid natuke rohkem, kui pool sajandit tagasi oli siin peopaik: pikad supelsillad ja restoranid elava muusikaga. Nüüd on kasvav linn pargi endasse neelanud ja lõbustusasutused on linna südame poole liikunud.
Jäime seisma. Täna lõppes rada siin.
“Kas ootame või otsime?” Küsis Ella.
“Ootame. Las saatus juhib.”
“Ega meil palju aega pole.”
“Seda küll.”
Vaatasin Ellale otsa — ta oli lummavalt kaunis naine: lumivalge nägu, mida ääristasid süsimustad juuksed; terashallid silmad ja teravatipuline nina. Ta oli habras nagu esimene kevadine lumekelluke. Näoilmes oli salapäraseid jooni ja kohe-kohe naerma pahvatavaid kurrukesi — nagu oleks talle just midagi pööraselt naljakat meelde tulemas.
Eemalt kostsid sammud. Keegi ligines meile vilistades reipalt viisijuppi laulust: “Kuu on päike.” Suhtumine oli õige, aga see ei saanud olla inimene keda me ootasime — ööd pakume vaid neile, kelles on lootus kustunud. Peale seda nad hakkavad meid, kas armastama või vihkama — selline oli kingituse hind.
Oleme pargis, alati. Otsige meid kui peate. Tulge siis, kui päike on loojunud.
Rõõm on näidata ööd: kuu, vaikus; merelt peegelduvad linnatuled. Igatsus. Öökulli huik. Tähed, mis kutsuvad endaga üheks saama. Tervisejooks oma kuningriigis. Peame kiirustama. Ei lähe enam kaua, kui päike oma taevast ringkäiku alustab. Olime oma valdused tänaseks läbi sörkinud. Abi vajajaid ei olnud — lootust jätkub.
Aitab jalgadel olemisest. Kodu poole lendasime nahksete tiibade kahinal. Heites veel viimase pilgu oma rohelisele kuningriigile, mida linn aina ähvardavamalt piiras. Kui nii edasi läheb ei jää meile ühtegi rahulikku paika. Seni kuni elab park, elame meie. Hingame samas rütmis, oleme üks ning hääbume koos. Kuid mitte veel.

Enne tuppa minekut istusime kolmanda korruse rõdu käsipuule ja piilusime aknast sisse.
“Magab.”
“Rahutult. Mängis jälle vastu ööd.”
“Maailm ümberringi on niigi veider — ei saa aru miks inimestele on vaja virtuaalseid koletisi.”
“Selleks, et ennast petta.”
“Petta?”
“Sulgeda silmad reaalsuse ees.”
“Võibolla ükspäev kutsume ta külla?”
“Võibolla.”

Teadsime, et meil ei saa kunagi olema järeltulijaid. See oli meie suurim valu. Alati unistatakse sellest mida pole. Unustades ära see, mis on.
Liuglesime alla ja võtsime trepil algse kuju tagasi.
Enne uinumist astusime koos vana maali ette, mis toa seinal rippus. Seal me olime, käsi-käes keset kaunist sügispäeva — õnnelikud. Ainus ese, mis meenutab, kes me olime ja kust me tulime.
Astusime magamisaseme juurde. Aitasin Ellal pikali heita. Suudlesin teda laubale ja ütlesin vaikselt: “Head päeva und kallis. Täna, homme ja igavesti.“