Kas ema, kes jätab aastase lapse nädalaks isaga koju, on tõesti rongaema?
Laps jääb nädalaks isaga koju. Minu ja mu mehe jaoks on see täiesti loomulik, et lapse eest hoolitsevad mõlemad vanemad suhteliselt võrdselt. Meie peres ei ole nii, et last kasvatab ainult ema samal ajal, kui isa rõõmsasti sõpradega golfi mängib ja õlut joob. Isa on sünnist saati mähkmeid vahetanud, kussutanud magama, mänginud ja jalutamas käinud, laps on temasse väga kiindunud, nii et mingit vahet tegelikult pole, kas poiss on ema või isaga — oleme talle võrdselt armsad ja tähtsad.
Minu tutvusringkonnas kerkisid paljudel kulmud väga kõrgele, kui neile oma puhkuseplaanidest rääkisin. Eriti suuri silmi tegid muidugi vanema generatsiooni esindajad. Küsimusi tekitas kolm asja: kellega laps jääb, kust ma raha saan ja kuidas ma suudan lapsest nii kauaks eemale minna.
Esimene küsimus on nii jabur, et selle peale ma esialgu tegin ainult suuri silmi. Mis mõttes kellega? Ma ei ole ju üksikema ja kõik, kes meie perega kunagi kokku puutunud on, teavad väga hästi, kui tubli ja pühendunud lapse isa on. Teine küsimus raha kohta on samuti päris naljakas. Nagu emapalgast poleks midagi kuulnud. Eeldati, et mees maksab kinni ja nii saingi nagu naksti endale laristaja sildi otsaette. Kolmas küsimus on muidugi õigustatud. Ega ma ise ka veel tea, kuidas ma suudan puhkust ilma lapseta nautida, aga ma vähemalt proovin. Mul ei ole kindlasti muret selle pärast, kuidas nad kahekesi kodus hakkama saavad. Pigem tuleb igatsus peale ja tõenäoliselt on esimesel paaril päeval väga imelik ainult omaette olla.
Jutuainet andis mu reisiplaan igatahes paljudele pikaks ajaks ja reis pole veel toimunudki. Siit-sealt ikka kuulen, milline laristajast rongaema ma olen, et hülgan oma lapse enda heaolu nimel, panen mehele nii suure koormuse ja vastutuse peale ja kuidas lapsel tekivad nii pikast eemalolekust kindlasti arenguhäired. Nagu ma ei oleks ise sada korda kõikide nende asjade peale mõelnud. Arutasime mehega pikalt, kas reisile kuluvat raha oleks mõistlikum hoopis emapalga lõpu järgseks ajaks hoida, et ei peaks kohe tööle minema, rääkisime temaga sellest, kas ja kuidas ta lapsega terve nädala kahekesi vastu peab, mida teha, et lapsele oleks lahusolek võimalikult lihtne jne.
Kui enne sõpradele ja sugulastele reisist rääkimist olin täitsa kindel, et see on hea plaan, sest ainult õnnelikul ja puhanud emal saavad olla rõõmsad ja õnnelikud lapsed, siis nüüd on hakanud süda järjest rohkem valutama. Sellepärast küsin suuremalt seltskonnalt nõu — mida teie arvate? Kas olen rongaema, kui nädalaks oma vajadused lapse omadest ettepoole sean?
