Kas "vanuritel" on ülikooli asja?

Öeldakse, et inimene pole kunagi liiga vana, et õppida, kuid minu ülikoolikogemus näitas midagi muud. Olin 19 ja nii vanad olid ka mu mitukümmend kursusekaaslast (peamiselt tüdrukut), kui astusin ülikooli. Jäägu nimetamata kool ja eriala, mis reedaks kooli, kuid tegemist oli üpris spetsiifilise erialaga, mida tarvis konkreetseks ametiks. Lisaks noortekarjale oli meie kursusel paar üksikut vanemat inimest ja siis üks oluliselt vanem mees (pakun, et 50ndate lõpp-60ndate algus, aga välja nägi ta oluliselt vanemgi), nimetame teda Antsuks. End tutvustades ütles ta, et vajab tunnistust, et saaks oma töökohal jätkata. Tema vanus ja iganenud teadmised hakkasid ajale ja tema töökohustuste täitmisele jalgu jääma, kuid selle asemel, et alla vanduda, otsustas mees ülikooli oma teadmisi täiendama ja värskendama tulla. Tagantjärele mõtlen kui vapper, usin ja imetlusväärne. Siis... itsitasin koos teiste 19-aastastega, et mida tema siin teeb.

Sel mehel polnud kerge. Ta istus alati ees ja keegi ei palunud nii sageli õppejõul hetkeks slaidi tagasi kerida või midagi üle korrata kui tema. Paljud kodused ülesanded ajasid teda segadusse ja tihtilugu jäi ta pärast loenut õppejõuga rääkima, asju üle küsima ja täpsustama. Kursuse elus ta iseenesestmõistetavalt ei osalenud. Enamik kursusekaaslasi käis omavahel ühel või teisel moel läbi, jagas ülesandeid ja veetis ka kooliväliselt aega, kuid Antsu nägime me vaid loengutes. Ta oli alati kohal ja ta oli meeletult püüdlik, kuid tal oli tõepoolest raske ja see oli ilmselge. Ta ei saanud enamjaolt ka vajalikku tuge. Ütleme nii, et kui ta grupitöös kellegi gruppi sattus, oli salamisi silmade pööritamist küll. Näiteks polnud teda Facebookis, et kiiremini ja mugavalt tööd arutada, lisaks luges ta oma meile väga harva.

Kohmetuks tegi tegelikult ka õppejõudude suhtumine. Kui Ants midagi kaks korda üle küsis, olid nad vahel ilmselgelt häiritud ja kannatamatud (kuid oli ka neid... enamasti vanemaid õppejõude, kes vastupidi väga toetavalt suhtusid), üks nähvas, et ei saa tema käekirjast aru ja teine kasutas kord väljendit "Jah, Ants, sinu noorusajal võis ju nii olla, aga me elame tänapäevas". Neil hetkedel ma sellesse niivõrd ei süvenenudki, eks olin koos teistega võib-olla ärritatud ja tahtsin teemaga edasi minna, kuid tagantjärele, ligi 10 aastat hiljem mõtlen kui trööstitu see olukord oli.

Ühel hetkel hakkas Ants aina harvemini kohale ilmuma ja ühe semestri algusest teda enam ei olnudki. Keegi ei tea, mis temast sai, aga eks fakt on, et kui tal just midagi tervisega või eraelus ei juhtunud, siis ta loobus. Kas kõik need "oled ajal jalus" vihjed mõjutasid seda või tuli otsus temast endast (võiks ju arvata, et soliidses eas meesterahvale mõjuvad 20ndates tibide sädinad kui hane selga vesi), seda me teada ei saanudki. Aga nüüd mõtlen... õudne. Ning ma siiani ei tea, kuidas ma end selle olukorra suhtes tunnen, kas mul on kahju pigem Antsust või kõigist õppejõududest-õpilastest, kelle õppepäevi ta keerulisemaks ja venivamaks muutis. Aga kui ma mõtlen, et näiteks mu enda isa sooviks ülikooli end täiendama minna ja saaks sellist suhtumist, on see päris valus. Loodan, et kui ta peaks midagi sellist otsustama, valiks ta kaugõppe. Tegin ise magistrikraadi kaugõppes ja seal oli muide tõepooles rohkem vanemaid inimesi. Vahel tundub, et see bakalaureuse esimene aasta ong rohkem nagu gümnaasiumi jätk, kus tudengid on tegelikult veel ikka üsna lapsed.