Usume, et liha on peamine, mis talvel hästi energiavajadused katab. Kuid lisaks lihale on organismi parim kütus vitamiinirikas aedvili, juur- ja maitseköögiviljad.

Enamikku vitamiine peab organism saama toiduga iga päev. Toidust meil tavaliselt puudust pole, kuid kas oskame süüa õigeid asju?

Käsi haarab ikka rafineeritud toiduainete järele, kust vitamiinid ja mineraalained eraldatud.

Mida vähem töödeldud, seda parem

Ühest küljest on rafineeritud toiduaineid mugav ja lihtne kasutada ning toit neist valmib kiirelt (eriti puhastatud ja töödeldud aedviljad), võib-olla on ka selle väljanägemine kaunim. Kuid näiteks valgest jahust ja lihvitud riisist on eraldatud enamik vajalikke vitamiine.

Mida vähem on üht või teist toiduainet töödeldud, seda vitamiinirikkam ta on. Kui teatakse, et jahus on B-grupi vitamiine, siis on nad üksnes täisteraviljajahus. Kui kartulist saame oma igapäevase C-vitamiini vajaduse kätte, siis vaid koorega kartulist. Neid näiteid võib tuua lõputult.

Seega peaksime ostma vähem töödeldud toiduaineid, meie keha võidab sellest palju. Kõik töötlemata, naturaalsed toiduained on vitamiinirikkad. Toiduainete töötlus, nende säilitamine ja isegi vead koduses toiduvalmistamises vähendavad vitamiinisisaldust.

Ära koori aedvilja!

Kui vähegi võimalik, tuleb loobuda aedviljade koorimisest, sest koortes ja koorealuses kihis on elutähtsate vitamiinide hulk kõige suurem. Nii läheb kaotsi porgandi koorimisega karotenoide ja antioksüdandina toimiv fenoolhape, õuna koorimisel aga C-vitamiin jne.

Vitamiinid tegutsevad põhiliselt ensüümide koostises, millel omakorda on palju tähtsaid funktsioone inimese organismis. Ensüümid on olulised kasvamiseks, ainevahetuseks, rakkude taastootmiseks, seedimiseks ja muukski.

Kuna vitamiinid tegutsevad n-ö rakutasemel, võib ühe või teise vitamiini pikaajaline puudus esile kutsuda haigusnähte. Samas aitab vitamiinirikas toit tugevdada immuunsüsteemi ja oluliselt vähendada paljude haiguste riski või kiirendada paranemist.

Inimese põhiliseks vitamiiniallikaks on tasakaalustatud segatoit, mis sisaldab nii taimse kui ka loomse päritoluga toiduaineid. Vitamiinipreparaatide raviotstarbeline tarvitamine peab aga toimuma arsti järelevalve all.

Kas vitamiinitabletid asendavad toitu?

Kuigi vitamiinid on ülitähtsad, ei asenda nad teisi toitaineid. Täisväärtuslikku toitu seostatakse sageli rohke C-vitamiini sisaldusega, kuid see pole päris õige. Nii näiteks oleks patt alahinnata jõhvikate ja pohlade väärtust seoses sellega, et neis on vähe C-vitamiini. Samas on neis just sellised toitaineid (ka teisi vitamiine), mis aitavad meil vabaneda külmetushaigustest.

Paljud arvavad, et piisab pärast hommikukohvi joomist üksnes polüvitamiinitablettide neelamisest ja organism saab kõik vajaliku kätte. Tegelikult aga ei omasta me vitamiine ilma toiduta. Kui kasutame neid organismi turgutamiseks, siis võtame neid üksnes söögi ajal. Ainult koosmõjus soodustavad kõik toitained üksteise imendumist.
Tähtsamad antioksüdandid ja nende allikad:
A-vitamiin:
maks, munad, piim, rasvased kalad; A-eelvitamiin (beeta-karoteen): porgand, rohelised lehtköögiviljad, spargelkapsas, kõrvits, paprika ja teised kollased-punased aedviljad-marjad jm.

C-vitamiin:
värsked puuviljad, mustad sõstrad, kibuvitsa- ja astelpajumarjad, maasikad, tsitruselised, tomatid, kartulid, paprika, mädarõigas, petersell, till, kapsas (eriti palju lehtkapsas), kaalikas jm.

E-vitamiin:
täisterad ja tooted nendest, nisuidandid, kõik seemned, koorevõi, pähklid, mandlid, sojaoad, oliivid, lehtsalat, porgand, tomat, rafineerimata taimeõlid (külmpressitud õlid).

Karotenoidid
(A-vitamiini eelvitamiin): porgand, kõrvitsalised jt kollast, oranži ja punast värvi sisaldavad köögi- ning puuviljad, spargelkapsas, roheline hernes, tomat, aeduba, astelpaju- ja kibuvitsamarjad.

Flavonoidid
(tegutsevad vitamiinidena): kõik köögi- ja puuviljad ning marjad, punane vein, šokolaad, roheline tee.

Antioksüdantidena tegutsevad ka fenoolid, mitmed antioksüdantsed ensüümid, mineraalainetest seleen, koensüüm Q10 jt.

Tabletid võivad isegi kõhtu ärritada, tekitada imendumishäireid ja otsekohe väheneb ka sissesöödud vitamiinide omastatavus. Peale selle võivad tekkida mao- ja soolestikuhaigused.

Organismil on kergem omastada neid vitamiine, mida leidub toidus. Enamasti meie organism vitamiine ise sünteesida ei suuda, kuid on ka erandeid. Nii näiteks sünteesitakse organismis beeta-karoteenist A-vitamiini, nahas päikesekiirte toimel D2-vitamiini, soolestiku mikrofloora suudab sünteesida K- ja mõningaid B-grupi vitamiine.

Organismis võivad mõned vitamiinid säilida pikemat aega (näiteks B12-vitamiin kuni 5 aastat), kuid enamikku peab organism siiski saama pidevalt igapäevasest toidust.

Vitamiinid jaotatakse rasvlahustuvateks (näiteks vitamiinid A, D, E, K) ja vesilahustuvateks (näiteks B-grupi vitamiinid, vitamiin C). Seega peaks toidus leiduma ka rasvu.

Rasvlahustuvate vitamiinide omastamine tablettidena on raske biokeemiline protsess, mis nõuab kehalt energiat. Seega pole kurnatud organismile kasu üksnes tablettide neelamisest, organism neid lihtsalt ei omasta.

Liiga palju on ka paha

Inimorganism vajab vitamiine pidevalt ja selleks on olemas isegi füsioloogilised normid. Toidust saamisel on normi raske järgida, küll aga on toidulisandite pakendile see märgitud. Sellest tuleks kinni pidada, sest ka liigne tarvitamine võib kahjuks tulla ja tuua kaasa isegi raskeid haigusi.

Näiteks A-vitamiini kestev üledoseerimine võib tuua mürgitust, luuvalu, limaskestade põletikku jm.

Kuna vitamiine on palju, peab toit olema võimalikult mitmekesine. Paljud inimesed ei söö piisavalt köögi- ja puuvilja. Seda värsket kraami peame päevas sööma ikka vähemalt pool kilo. Poest ostetud köögiviljad on tihti kaotanud oma karge välimuse ja nende vitamiinisisaldus on langenud.

Vanemate üksikute inimeste toidulaud on tihti üsna kehv ja vitamiinivaene. Kusagil ehk polegi saada värsket köögivilja ja maitserohelist. Püüdlema tasakaalustatud segatoidu poole peab aga igaüks, sest muidu ootavad meid ees haigused.

Seega jääb erinevatel põhjustel paljudele inimestele ainult toidust saadud vitamiinidest väheseks, mistõttu tuleb aeg-ajalt kasutada vitamiinipreparaate. Seda ka kurnatusest väljatulemiseks mõne raske haiguse järel.

Kuid puhtalt ei suuda organism ühtegi vitamiini korraga palju omastada. Organism omastab kõike üksnes nii palju, kui tal on jõudu vastu võtta.

Segatoit on kõige parem

Vitamiinid ei ole meie organismis iseseisva ainena, nad on seotud paljuski ka mineraalainete ja teiste toitainetega. Seepärast saamegi kätte oma kulutatud energia targasti valitud segatoidust. Tänapäeva tootjad püüavad paljusid toiduaineid rikastada vitamiinidega.

Ühest küljest korvatakse sellega need varud, mis töötlemisel kaotsi läksid. Nii lisatakse näiteks väikese rasvasisaldusega piimatoodetele A- ja D-vitamiine või kõrgema sordi nisujahust pagaritoodetele E- ja B-grupi vitamiine. Teisest küljest rikastatakse kasulike vitamiinidega toiduaineid mingi haiguse vältimiseks. Kõik see peab kajastuma ka toiduainete pakendil.

Vitamiinid antioksüdantidena

Paljud vitamiinid on tugevad antioksüdandid, hävitades (sidudes) liigseid “vabu radikaale”, mis arvatakse olevat seotud mõningate tõsiste haiguste arenguga. Paljusid vitamiine kasutatakse toidu lisaainetena, eeskätt antioksüdante toidu parema säilimise huvides.

Antioksüdantide puudus võib tekkida igas eas ja igal ajal. Nad aitavad eemal hoida haigusi, kaitsevad väliskeskkonna saaste hävitava toime eest, pidurdavad vananemist, vähendavad vähkkasvajate, luude hõrenemise ja suhkrutõve tekkevõimalust. Antioksüdandid aitavad ennetada põletikke, kõrgvererõhktõbe ja südame-veresoonkonna haigusi ning tugevdavad immuunsüsteemi.

Üksikute antioksüdantide esiletõstmine, mida reklaamiklippides tihti näha, on vale, sest organismis on nad kõik vajalikud ja tegutsevad koostöös. Loomulikult on mõne antioksüdandi vajadus suurem ja pidevam kui teise oma.

Artikkel Naisteka arhiivist