Katkend: Naisena sündinud. 20 aastat hiljem
Ja minu isa ka?!
“Ma tahan vanni!” teatas Vanda juba uksel ja osutas Astrale vägeva roosikimbuga.
“Tere,” ahhetas Astra, uskumata, et see on tõesti Vanda. “Kuidas sa siia…”
Tõepoolest suvi.
Astra teadis, et mujal on suvi ning suur osa tuttavatest rändas suurel suvel mööda maailma ringi. Juhuslikul ja samas läbimõeldud moel. Teine suur osa rabas kuskil tööd teha. Astra oli ise see teine sort. Ta ei sallinud suvesid. Tal hakkas päevitades halb. Ta lausa kartis kuumust. Vastu tuult ja aastaaega trotsides töötamine oli painav. Kõik olid ära ja üksildus halvas. Närviline ja kaame kummitus keset päevitunud ja lõõgastunud inimesi. Sellisel moel saadud töö tulemused olid pigem tagajärg.
Astra oli juba keskkooli ajal väsinud oma väikekodanlikelt vanematelt rännuluba küsimast. Ta oli vabaks põgenemise, spontaanse boheemluse võimalusest täiesti lahti kasvatatud, oh õudust!
Astra pikemad rännud väntasid ta jalgrattal linnalähistele metsa ja kella kümneks raudselt tagasi.
Nüüd enam ei osanudki Astra siduda ennast ja kauneid avastamata paiku. Ei neid, kuhu teised rattaga väntasid, ega ammugi mitte neid, kuhu lennati või laevatati-rongitati. Edasi müüs Astra oma jalgrattagi maha.
Sel hommikul oli ta tööle jooksmas, uimerdas pesuväel mööda korterit. Ning Vanda lajatas oma rooside ja pasteldega tema hommikusse uimaskellu. Tabades Astra, muidu nii pingestatu ja tegusa, täiesti ebatemalikust porikärbselikust anabioosist. Kogu see tulemine oli kuidagi arusaamatu ja võimatu.
“Suvi ajab jalad selga,” heietas Vanda Astra vanematekodu kuivades — just, kuivades on õige sõna! — tubades ringi heljudes. “Ma ei näe siin korteris mitte üldsegi teid. Milline on siin teie tuba?”
Astra vastas, et magab külalistetoas.
“Kui te veel vanematega elasite, oli SIIS siin teie käekirja ja olemist?”
“Loomulikult mitte. Ma olen siin liiga vähe olnud, et isale või emale kaasa karjuda. Ma olin kooli ajal kogu aeg trennides ja tublide laste õhtuste töiste olemiste kohtades, nii et olengi siin korteris alati ainult maganud.”
Ja nüüd oli ta sisse maganud. Tööle hilinemas. Üliõpilasel oli kodulinnas nagunii raske töökohta saada — isegi tuntud ja tublide vanemate lapsena. Astral oli töökoht. Ja ta oli sisse maganud, bläädiblää.
“Ja KUS KOHAS te siis ometi olite kõik oma siivsa beebiea?” nõudis Vanda, nõjatudes eht-endaliku küünarnukitehnikaga vastu standardset seinasektsiooni. “Ringiluusija TEIE küll polnud.”
“Mind hariti esteetiliselt,” kohmas Astra vabandamisi. “Kõiksugused laulu- ja mänguseltsid. Jõudsin koju hilisõhtuti. Siis pusisin siinsamas elutoas oma skolaarseid kohustusi täita. Kui vanemate magamistoa uks sulgus, jäin poole ööni lugema.”
Oblaki! Selle lausega ma oma õnnetu vanamehe vamp-Vandale ette söötsingi. Mu kirjeldus oli toona mõeldud tõestama, kuidas mina püüdsin vaatamata vanemate vaimuvaesele väikekodanlikkusele ikkagi Inimeseks sirguda. Aga Vanda kikitas kõrvu, kujutlusvõimet ja kliitorit selles suunas, mida võisid minu vanemad oma magamistoas teha. Mispeale tema maniakaalsuseni ihar isik otsustas kohe, kui kõnealust isast kohtab, järele proovida, mis seal ukse taga tehakse. Sest kogu minu jutus huvitas teda see ja ainult see, alati üksnes see.
Ma arvan, et kõik see Vanda iharus ja seksi-seksi-seksi-suunitlus oli ja on tegelikult üks enesekaitse vorme. Ta igatseb turvalisse kaissu. Hämarasse voodivaikusse. Pessa, peitu ja koopasse. Nii suurelise stiiliga daamil nagu tema on väga veider — kui mitte öelda võimatu — tunnistada, et ta tahab lihtsalt turvalisse kaissu, kus vähemalt mingi väikese ajahetke jooksul ei ohustaks teda saatanlik paanikaneedus. Või mis tunnistamisest me räägime — meestelt polegi ju mingit niisama-kaissu-vennalikkust oodata. Teame, teame, kui pai teed või kallistama kipud, on täiesti kindel, et järgneb maha ja taha. Tahtsid ju? No mida sa siis virised, kui tahtsid.
Vanda jaoks hakkas seks turvalisusega assotsieeruma. Ähkivate-leemendavate mehekerede all oli kindel ja hoitud pesapaik. Seks tähendas soojust ja seljatagust.
Vaat säherdune obsessioon.
Ja kuna mu isake-musike oli Vandast kõvasti vanem, mõjus ta isalik-kaitsva võimenduse pealt mu õnnetule sõbratarile veel topelt-seksikalt. Nagu tema seda seksikust just tõlgendas. Isa aga oli mul ju paratamatult kõigest mees. Kui tahetakse, teeme ära.
“Lugema? Romantiline? Selleks veedategi ka oma praegused suved siin samal kombel?”
“Harjumus.”
“Saamatus! Mida te siis eile lugesite, kui teie vanemate toa uks kinni pandi?”
“Lilli Prometit.”
“Oi, te vist kiirustate. Vabandust, pidasin teie tähtsaid toiminguid kinni. Seda te ikka loodetavasti teate, kus siin majas vannituba on?”
Kui Astra pärast tööd koju jõudis, oli kõik veel hullemini, kui ta kartnud oli.
Vanda oli vannitoa põranda loomulikult üle ujutanud. Tal oli Astra isa hommikumantel seljas… ja ta vestles mantli omanikuga elutoas — olles võtnud kõige kallimale külalisele omase hoiaku.
Astral ei olnud õnnestunud enne pedantsete vanemate koju jõudmist oma laia joonega sõbranna olemisjälgi hajutada. Ta niheles isa ja Vanda vahel pahandust teinud tüdruku tundega. Aga Vanda oli tema issi juba nurka kinni rääkinud. Ta oli elegantselt tugitooli naaldunud, puritaanliku korterikarbi kiuste oma sigareti pitsi sisse uuristanud ning ülistas nüüd oma monotoonse ja tuhmivõitu emaelevandi häälega prantsuse kirjandust. Väga veenvalt.
Astra isa, provintsi kirjandusõpetaja, istus paipoisi poosis ega söandanud pilkugi tõsta tollele võõrale fuuriale, kes õpetas talle romantismi süvataustu ning halvustas süžeelist-stampset retseptsiooni. Vanda hävitas oma ninaläbiliselt undavate lausetega papsi kuiva kooliõpetajatöö alustalad. Mees ei söandanud näha oma hommikumantlit, mis oli langenud naise… langenud naise… just! Oli langenud naise õlgu paljastades langenud.
Mees oli tuimaks tehtud. Seda tõdedes polnud Astral enam piinlik nentida, et “isa vist juba tunneb Vandat?”.
Jutustus Vandast ja Astrast läbi kahe aastakümne jätkub raamatus „Naisena sündinud. 20 aastat hiljem”.
Järgmine katkend raamatust ilmub homme
