Astra ei saanud öelda ka, et kurg tõi, siis oleks ilmselt talle endale ka tou ära pandud. Kärakas oli toiminud nagu habemenuga ahvi käes — metsmehe suisa kiskjaks timminud. Tema aju kohta käis väga tabavalt hobuinimeste hulgas levinud kõnekäänd, mida Astra oli Eerolt kuulnud: tuled põlevad, aga kedagi ei ole kodus.

Artur raputas Eglet nii, et sellel lendasid juuksed üle näo. Sandra liibus vastu Astra jalga ja sosistas: emme-emme-emme. Artur surus Egle kõripidi vastu seina. Egle sülitas talle näkku. Mees rebis naise pluusi üle rindade.

“Seda hoora peaksin mina armastama!? Seda tallata-nussida elukat!? Sul on jalgevahe kindlasti praegugi teistest meestest ligane!?”

Egle rippus abitult, kui Artur tal seeliku seljast käristas ja põlve reite vahele surus.

“Emmeeee!” piiksus Sandra. Tema väikesed krampunud käed tegid Astrale lausa haiget.

Artur raputas hiirvaikset Eglet ja surus ta juukseidpidi põlvili.

“Võta!” käskis Artur. Astra võpatas. Sandra niuksus. Egle ei liigutanud. Artur keeras Egle juuksed kindlamini ümber käe, vallandas püksiaugu. Egle nukunägu kadus lihasse.

Astra viis Sandra tema tuppa tagasi ja pani voodisse. Vihakarjed olid vaikinud. Läbi ukse kostis vaid kahehäälset ulgumist, kušetivedrude plõnksatusi ja voodijalgade raksatusi.

Kõvemini-kõvemini!

Ma nikun su neljaks!

Sandra lamas unetult, pisarad peatamatult sirisemas. Astra silitas teda, kuni võpatused vaibusid ja silmad sulgusid. Tilluke keha keeras end ohates kõhuli ja kustus, rusikas näo ees. Astra istus rahulikult nohiseva lapse voodi ees, tundetu ja mõteteta. Ta ei pääse välja, enne kui nad lõpetavad.

Nägin Sandrat enne Egle ärasaatmist veel vaid paar korda.

Mäletan teda matustelt: pikk ja kõhn, kahvatu heledat verd noor naine. Isa moodi. Selleks ajaks juba mitu aastat isa uues peres elanud, sest ema uued mehed ja võssa vedav elulaad ei istunud talle.

Sandra õppis kutsekoolis päris leidlikku ja ilusat ametit ning kuulas matustel minust mõne meetri kaugusel, kuidas lollakas palgaline matja hämas tema ema kohta midagi tublist eesti naisest.

“Ma olin su ema pinginaaber,” ütlesin ma Sandrale seal matustel.

“Ma tean.”

Kogu meie dialoog. Kõik. Ilma ühegi slepita. Alltekstita. Tulevikuta.

Kui ma seda noort kahvatut naist veel kusagil näeksin, ei tunneks ma teda ära. Nii on.

Eglega koos oli Astra alustanud kihutamist läbi pahede. Ainult mitte meestes käimist. Egle kasvas kui hüljatud Gavroche. Alati kitsastes pükstes, suitsuga nurga taga. Nooruke põrgusse püüdlev bandiit, kes kõike proovides pimedust teenis, Astrat järele viibates. Üksildasest hundikutsikast oli saanud üksik emahunt. Miski ei liikunud, kedagi ei olnud ta ümber.

Astra ei juhtunud naine-Egle öiste lugude kangelasi nägema. Mehenaiseks olles lasi Egle oma maailma lihtsalt roiskuma. Artur oli sageli ära, Egle üksi. Astra ei näinud seal majas iial enam perekonda koos. Pisike Sandragi oli üha üksinda oma toas. Tüdrukunääps ei nutnud mitte kunagi. Ta lihtsalt oli, seltsiks vaid määrdunud püüriga padi. Sandrat päästsid üksindusest enamasti halvast söögist rikkiminekud — siis viisid Egle vanemad ta enda juurde kosuma.

“Tädid”, kellega Sandra ema vahetpidamata söögitoas suitsetas, olid inetud, mõistusest puudutamata vabrikutüdrukud. Sellised kaaslased tüütasid emmet. Sandra tüütas veel rohkem. Nii nad kössitasid, vaikisid ja jõllitasid aknast välja. Makk tümpsus-tümpsus-tümpsus. Hetked, mil energiline Astra tuli, ei erinenud millegi poolest neist, mil ta roidunult, tühjakskonutanult läks.

Egle kannatused olid kohutavad. Arturit polnud millalgi kodus, vanemad ei saanud lõpmatuseni Sandrat hoida. Egle oli noor, ilus, tahtis välja ja igatses tähelepanu. Iga kodust pääsemist mäletas ta viimse detailini. Iga tüli Arturiga hoidis peas kui tekstiraamatut, mille põhjal keegi lavastas tema elu tragöödiat. Viimne kui uus-isase lause, pilk ja liigutus jäi Eglele ta elukeskmelisest ööelust meelde. Aina raskem oli Astral orienteeruda pisilugudes autoistme-võsaveere keppimistest. Mehed, automargid, lubadused ja ilusad sõnad segunesid kompotiks, millest ta üle ei käinud. Ei jaksanud pikalt kaasa elada Egle ootuses vedelemisele, mil ta laitmatus meigis ja bikiinides aknast välja piidles, peeglisse vaatas ja viilis. Nii küüsi kui ses mõttes, et ei teinud mitte kuradi midagi.

Egle ei näinudki külas olevat Astrat. Ainult jutustas. Iial ei teinud mitte midagi muud.

Astra armastas Eglet.

Jutustus Astrast ja Eglest läbi kahe aastakümne jätkub raamatus „Naisena sündinud. 20 aastat hiljem“.