Keisrilõige, mitte ainult keisritele
Varakristliku teoloogia põhjal saavat imik oma hinge alles sündimisel. Kui arstide arvates oli loode surnud, alustati embrüotoomiaga ehk lootetükeldusega emaihus, hiljem kraniotoomiaga ehk loote kolju läbipuurimisega, et selle läbimõõtu vähendada. Kuna selle kõige juures säilis suur oht ema vigastamiseks, siis eelistati pigem oodata. Kehtis nn Ambrosiuse põhimõte, et kui abi ei ole võimalik osutada ilma teist poolt kahjustamata, siis on parem jätta abistamata. Vaatamata sellele levisid kuni keskajani nii mõnedki eeposed ja legendid mitmetest lõikuse abil tehtud sünnitustest. Sel moel olevat väidetavalt ilmale aidatud Navarra kuningas Sancho ning ka Robert II Šotimaalt.
Kui sünnituse käigus otsustati siiski laps ilmale „lõigata”, siis kaeti ta keskajale tüüpiliselt värske, veel verest sooja seanahaga. Laps ristiti aga alles siis, kui oli kindlaks tehtud, et ta füüsiliselt igati terve ja normaalne oli.
Ristimine ja keisrilõige olid sajandeid omavahel seotud. Laurence Sterne’i koomilises romaanis „Tristram Shandy” toimetati ristimist kogunisti nii, et ristimisvesi viidi spetsiaalse süstla abil emaka sisse, et loodet ristida.
Teoloogide kannul tulid juristid, kes reeglite ja eeskirjade abil määrata püüdsid, millal last ristida tohtis ehk millal see õige inimlaps sündinuks loeti. Kui ema sünnitusel hinge heitis, tuli loode alati välja lõigata, et ükski hingeke kaduma ei läheks. Kuni 16. sajandini ei loetud sünnituseelset tegevust arstiteaduse juurde kuuluvaks, mistõttu jäid lõikused ämmaemanda või hoopiski habemeajaja teha, kellest viimast ka haavaarstiks nimetati.
Renessanssi saabumisega hakkasid ka arstid sünnitusteaduse vastu suuremat huvi üles näitama, tasapisi alustati ka keisrilõigetega, kuid esialgu kujul sectio in mortua. Eriti hästi nad end selle protseduuri juures tõenäoliselt ei tundnud. Kirjalikes allikates on kirjeldatud surijate soovi teha kõik, mis võimalik, et last päästa. Sajand hiljem julgesid arstid ette võtta ka sectio nova ehk keisrilõike elusa naise peal.
Vaidlused keisrilõike vajalikkuse ja ohtlikkuse asjus käisid seinast seina, vaieldi ka selle üle, millist lõikust üldse kasutama peaks. Samuti oli kahtlejaid, kas last sel viisil üldse päästa oli võimalik, sest vettpidav tõendusmaterjal selleks varasemast ju puudus.
Protestantlikus keskkonnas seati alati esikohale naise elu, sest ei tahetud uskuda, et Jumal veel sündimata süütuid lapsukesi põrgusse võiks saata. Katoliiklikes maades seevastu keskenduti loote elu päästmisele, kuna igale lootele omistati õigus elule.
Keskaegsetel arstidel puudusid sageli täpsemad anatoomilised teadmised sellest, kuidas tuleks keisrilõike sarnast lõikust läbi viia. Polnud just harvad juhud, kus tehtud protseduur pigem lihunikutööle sarnanes ning enamasti positiivse tulemuseta ka lõppes. Üheks põhjuseks oli kindlasti ka see, et emakat ei õmmeldud peale lahtilõikamist kinni, sest arvati, et niimoodi on kontraktsioonid tugevamad. Sisemised verejooksud ja infektsioonid põhjustasid reeglina naise surma.
Alates 17. sajandist hakati kasutusele võtma mitmeid abivahendeid, mis sünnitust kergendama pidid. Esmajoones tuleks mainida nn sünnitustange, kuid kahjuks lõppes ka nende kasutamine väga tihti kas sünnitaja või loote raske vigastamisega. Alles paari sajandi möödudes ehk 19.sajandil, kui paranes nii arstide väljaõpe kui hügieeninõuded, samuti hakati kasutama narkoosi, suurenes ellujääjate protsent ka keisrilõike puhul. Näiteks Saksamaalt on teada, et aastal 1880 tuli 100 operatsiooni kohta vaid viis surmaga lõppenud juhtumit. Uueks probleemiks sai lühikeseks ajaks hoopiski narkoosiküsimus, sest kristluse survel üritati väita, et lapsi tulebki valusid kannatades sünnitada.
Tänapäeva kõrgtehnoloogilises maailmas tundub keisrilõige suhteliselt tavapärase meditsiinilise toiminguna ja võiks arvata, et vanadest meetoditest pole enam midagi alles jäänud. Kuid, oh imet — ka keisrilõike arengus eksisteerivad oma „moeröögatused”. Uusimaks selliseks on „Misgav-Ladahi-meetod”, mis on tavapärasest operatsioonist tavatult erinev ja võib suisa sadistlikuna tunduda. Nimelt „lõigatakse” selle meetodi puhul vaid alguses, seejärel rebitakse ja venitatakse haava suuremaks käte abil. Meetod põhineb kogemusele, et koed rebenevad vaid teatud kindlates kohtades. Berliini sünnituseksperdi Peter Rotti sõnul on seeläbi võimalik säästa nii aega kui vähendada mitmeid ohtusid. Näiteks ei pea siis põit opereerima ning ka õmmelda on kaks kihti vähem. Kokkuvõttes vigastatakse kudesid, veresooni ja organeid tunduvalt vähem kui skalpelliga lõigates, patsiendid paranevad paremini ja kiiremini.
Muus osas on keisrilõige järjest rohkem muutumas nn soovilõikuseks ka ilma meditsiinilise näidustuseta. Kui näiteks Hollandis jääb keisrilõigete protsent kümne ligi ning USA-s on see 25, siis Rio de Janeiro erakliinikutes otsustab keisrilõike kasuks juba tervelt 80 protsenti sünnitajatest. Naised väldivad seeläbi sünnituse pikalevenimist ning liigset valulikkust, samuti pole ohtu, et nad tuhude ajal kontrolli peaksid kaotama.
Loomulikult tuleb keisrilõike puhul endiselt arvestada nii ema kui lapse füüsiliste ja psühholoogiliste mõjutustega. Nii võib Peter Rotti sõnul keisrilõige mõjutada ema-lapse omavahelist suhet, samuti ema enesehinnangut. Selliste psühhosomaatiliste tagajärgedega peaks olema kursis nii sünnitaja kui ka sünnituse abistaja. Kogemuste põhjal saab siiski väita, et mida tihedamalt lapseootajad arsti ja ämmaemandaga suhtlevad, seda rohkem langeb ka keisrilõike soovijate hulk.
