Saada omakirjutatud 5. osa aadressil
. Võid kirjutada selle ka loo kommentaaridesse, sel juhul lisa oma meiliaadress.

Iga avaldatud osa autor saab auhinnaks telesarja "Jalgpallurite naised" DVD!

Palju õnne uuele võitjale! Võitjatega võtame ühendust.

Parima viienda osa jätkamiseks saavad samuti kõik võimaluse. Ja nii edasi kuni selleni, et “kuidagi tuleb ju surra”, ütles… See võiks juhtuda alles 11. osa lõpus, sest meil on jagada just 10 komplekti auhindu. Ah jaa, loomulikult võid osaleda iga uue peatüki kirjutamises, aga auhindu anname igaühele siiski vaid ühe korra.

"Kuidagi tuleb ju surra" 4. osa

Autor: Hedi

„Theodor, sina või…?"

Vilhelmiine kuulis õudusega, kuidas tema hääl, mis muidu nii kõlav ja võimukas, nüüd kähisedes suulaele takerdus.

Keegi ei vastanud. Vaikusesse tungisid ainult tema enda aina kiirenevas rütmis kappavad südamelöögid.

Vilhelmiine hingas sügavalt sisse. Ja siis sama sügavalt välja. Nii see ei lähe mitte, otsustas ta. Ei tohi ohver olla. Seda oli ta raadio jutusaatest kuulnud. Oma saatust tuleb ise juhtida, mitte lasta saatusel otsustada.

Vilhelmiine asetas kakaopaki lauale ja avas sahtli, saavutatud meelekindlus vajas siiski midagi toekamat julgestuseks. Näppude alla jäi nugade-kahvlite jahe teras, Vilhelmiine sulges näpud ümber esimese ettejuhtuva, pilk pingsalt köögiuksele suunatud.

„Theodor, kui see sina ei ole… siis kohe tuleb naabri-Juhan pliiti vaatama…"

Vilhelmiine jäi ootusärevalt kuulatama, kas taoline selge ja konkreetne hoiatus ka mingit mõju avaldab.

Põrandalaud kriiksatas. Vilhelmiinel jättis süda löögi vahele, aga siis ta taipas, et oli ise astunud logiseva põrandalaua servale.

„Julge hundi rind on rasvane …" ümises Vilhelmiine sisendavalt, sirutas supilusikaga relvastatud käe ette ja astus otsustavalt esikusse.