Kirjuta ise järjejuttu! "Kuidagi tuleb ju surra" 6. osa
See siin on Naisteka järjejutt, millele lugejad ise järje teevad. Seekord ootame jutu 7. osa! Siit leiad meile saadetud parimad eelmised osad. See õudne jutt on Naistekas näha ainult ajal, mil päike ei paista. Kui oled õnnega koos, võid vahel näha seda vilkumas ka päeval...
Iga avaldatud osa autor saab auhinnaks kaks telesarja "Jalgpallurite naised" DVD-d!
Palju õnne uuele võitjale! Võitjatega võtame ühendust.
Parima seitsmenda osa jätkamiseks saavad samuti kõik võimaluse. Ja nii edasi kuni selleni, et “kuidagi tuleb ju surra”, ütles… See võiks juhtuda alles 11. osa lõpus, sest meil on jagada just 10 komplekti auhindu. Ah jaa, loomulikult võid osaleda iga uue peatüki kirjutamises, aga auhindu anname igaühele siiski vaid ühe korra.
"Kuidagi tuleb ju surra" 6. osa
Autor: Triin
Mida?... Vilhelmiine sulges silmad, lootes, et veretilgad on ta ületöötanud fantaasia vili. Kuid kui ta need uuesti avas, seisid punased läikivad tilgakesed siiski ta silme ees. Hirm pigistas kõri.
"Theodore, kas midagi juhtus?" tahtis ta küsida. Lootes kogu hingest, et just nii oligi. Kuid kurgust pääses vaid hale kähin. "No aitab," vihastas Vilhelmiine ühekorraga enda peale. "Mis iganes siin ka ei toimu, ei ole see mingi vabandus käituda ärahirmutatud lapsena."
Otsustavalt pani Vilhelmiine lambi põlema, astus paar sammu välisukse poole ning sulges ka selle. Keeras igaks juhuks veel kaks korda lukku ning pani ka riivi korralikult ette. Ise enda üle südamest naerdes. Kindlasti on kõigele sellele täiesti loogiline seletus.
Avastades, et tal on ikka veel käes katkine vihmavari, pani ta sellegi ära ja otsustas minna kööki kakaod tegema, et see üleval korrusel ennast korrastavale Theodorile viia. Kogu eelnev ärritus oli kadunud. Kakao valmis teinud, sättis ta kaks tassi ja küpsisekausi kandikule ning hakkas trepist üles minema. Oodates juba ette Theodori reaktsiooni: "Õhtusöök voodisse? Aitäh, kallis." Millele kindlasti järgneb üks romantiline suudlus ja võib-olla...
Sel hetkel jõudis Vilhelmiine trepi ülemise otsani. Ülakorrus oli pime. Magamistoa uksest ei paistnud valgust, ka vannituba oli pime. Kaks tühja tuba koridori lõpus olid samuti pimedad...
Hirm Vilhelmiine südames tärkas uuesti. "Theodor!" hüüdis ta. "Theodor, ma tõin kakaod... ja küpsiseid."
Lükates lahti magamistoa ukse, nägi ta justkui silmanurgast mingit liikumist koridori lõpus. Kuid ta unustas selle kohe, kui avastas, mis teda magamistoas ootas. Käed läksid nõrgaks ja kostis kõrvulukustav kolin, kui kandik Vilhelmiine nõrgaks muutunud käte vahelt põrandale pudenes. "Ei," jõudis ta veel sosistada, enne kui pilt silme eest kaduma hakkas.
