Klatšimoor: järelvalveta jäetud lapsed on täiskasvanutena igatahes etemad kui vatipallis kasvatatud hädavaresed!
Ameerikas käib kirglik vaidlus, mida küll hakata peale emaga, kes jättis üheksa-aastase lapse omapäi kodu lähedale parki mängima. Mida sellise “süüdimatu ja vastutustundetu” inimesega teha? Vangi panna! Õnneks saab vaat et surmanuhtlust nõudvate hüsteeriliste kommentaaride kõrval sõna ka mõistuse hääl – üheksa-aastane on piisavalt suur inimene, et omapäi ringi liikuda ja vähemalt mingeidki otsuseid ise teha. Eestiski tekitas hiljaaegu veeklaasis minitormi üks ema, kes lubas oma seitsmeaastasel pojal ja viiesel tütrel minna ilma täiskasvanute järelvalveta õue mängima. Kui lapsed kokkulepitud ajaks koju ei tulnud, puhkes paanika ja ühes sellega pahameeletorm: milline ema lubab nii väikesed lapsed üksi õue? Õnneks lõppes kõik hästi, lapsed olid öö veetnud naabrimuti juures, kes lihtsalt ei suvatsenud nende ema teavitada.
Mul on enda lapsepõlvest mälestusi, et olin juba nelja-aastaselt tihti üksi kodus. Kui ema-isa olid tööl, mängisin õues naabrilastega. Niipea, kui õppisime jalgratastega sõitma, ei suutnud keegi meid kodus kinni hoida. Kui tänapäeva lastekaitsjad ja hüsteerikutest mammad teaksid, et üheksa-aastasena ma ei käinud mitte ainult üksi õues mängimas, vaid kihutasin rattaga mere äärde ja läksin koguni vette! Ka minu ema hakkas muretsema alles siis, kui ma õhtusöögi ajaks koju ei tulnud, aga tavaliselt piirdus paanika paari hõikega — kuulsin, et ema hüüab ja ronisin puu otsast alla. Ainult ühe korra juhtus, et jäin hilise õhtuni kaugemal elavate tuttavate juurde ja unustasin emale kirjakese jätta. Koduteel põrkusin näost lubivalge ja maruvihase empsiga.
Kas maailm on kümne aasta jooksul hulluks läinud?
Kuigi ma ei ole veel isegi keskealine, näib mu lapsepõlv otsekui sajandite kaugusel olevat, sest lapsevanemad, kes oma järelkasvu arutult poputavad, on tekkinud viimase kümnendi jooksul. Varasemast ma küll midagi sellist ei mäleta, et emad oleksid teinud numbrit üksi mängima lubatud seitsmeaastasest. Minu lapsepõlves algas kooliaeg kuueaastaselt ja kooli läksin algusest peale alati üksi. Kui vanemad oleksid mind murelikult paraadukseni saatnud ja seal ka pärast tundide lõppu oodanud, oleksin sattunud klassikaaslaste naerualuseks. Olgu öeldud, et mu koolitee polnud mitte paarsada meetrit, vaid mitu kilomeetrit pikk.
Koolist koju jõudnud, ei oodanud mind sealgi keegi. Vanemate tööpäevad olid pikad. Pidin endale ise ninaesist otsima, ise tegema oma koolitükid ja panema järgmiseks päevaks asjad valmis. Lisaks sellele olid nii minul kui ka teistel lastel majapidamises kindlad kohustused — kes pidi poes käima, kes viima koera õue pissile või kraamima tuba. Kuna meil oli gaasipliit, eeldas toiduvalmistamine tikust tuld tõmbamist — oh õudust! Tänapäeva hirmulugusid lugedes leian end tihti tõdemuselt, et kui minu või sõprade vanemad oleksid samamoodi käitunud tänapäeval, siis oleks nad sattunud sotsiaaltöötajate ja ühiskonna hukkamõistu alla kui rongaemad ja –isad.
Aga mis meiega siis nõnda vabalt kasvades juhtus? Mitte midagi halba! Meist said endaga toime tulevad täiskasvanud, kes oskavad mõndagi oma kätega teha ega jää millegagi hätta. Enamik meist on imekombel tänase päevani vägagi elus ja terved. Kes ongi juba surnud, see leidis oma otsa täiskasvanuna mõnes liiklusavariis. Ma ei mäleta enda lapsepõlvest ühtegi kokkupõrget pedofiilidega, aga tänapäeval on mulje jäetud, nagu oleksid kõik nurgatagused täis nii neid kui ka kõiki muid ohte, mis varitsevad väikesi lapsi. Nad võivad ju kukkuda, kaela murda, maja põlema panna… Kas tõesti on maailm ainult kümne aasta jooksul läinud kümme korda hullemaks ja ohte ongi kümme korda rohkem?
Kust tulevad töötud magistrid?
Mulle pigem tundub, et maailm on laias laastus ikkagi samasugune. Võib-olla minu lapsepõlves oli lihtsalt meedia teistsugune, kuritegevusest kirjutati vähem ja mitte nii hüsteeriliselt nagu tänapäeval. Mis on aga täiesti teistmoodi on lapsed. Nad on kohutavalt ärahellitatud. Kui sugulased soovivad mulle külla tulla, uurin alati valvsalt, ega nad ometi lapsi kaasa kavatse võtta. Sel juhul püüan alati leida vabanduse, miks neid mitte vastu võtta, sest tõesti ei ole mul mingit isu sõprade külaskäigu nautimise asemel kehastuda nende laste teenijaks: “Appi, kas keegi määriks mu leivaviilule võid ja lõikaks vorsti? Oih, mu kahvel kukkus põrandale, sealt saab nüüd hirmsaid nakkushaigusi, emme ütles nii!”
Kui need teenindatud-poputatud lapsed saavad natuke suuremaks, hakkavad nad täie enesestmõistetavusega eeldama ka suuremat taskuraha, sest kui pole enam koduseid teenijaid käepärast, tuleb hakata teenust ostma. Tean tuttavat teismelist, kel lõppes suvelaagris puhas pesu, aga kuna selle pesemine tundus liiga kurnav ja ohtlik, ostis ta lihtsalt puhtaid riideid juurde. Veel suurematena ei suuda need lapsed kodust välja kolida, sest nad ei tea, et toiduvalmistamiseks tuleb pliit nupust sisse lülitada ning et põrandad ei olegi isepuhastuvad. On suur õnn, kui selline inimene leiab töökoha. Ja veel suurem õnn, kui ta seal ka üle paari kuu vastu peab. Enamikule tuleb suure šokina, et kui tahad kõrget palka, tuleb teha ka rohkem tööd.
Minu meelest ei tuleks karta lastele iseseisvust õpetada, kuni pole veel liiga hilja. Arvestage, et vatis kasvanud lapsed ei tule vanematele appi, kui nood on vanad ja väetid. Nad hoopis solvuvad, kui teil on keskkoht juba liiga kange, et kummarduda nende ketsipaelu siduma.
