Maja ise on lahmakas, valge ja funkstiilis. Aga sellega elu hea külg lõpebki. Esiteks tuleb kesklinnast koju jõudmiseks sõitma mööda Pirita teed, mille ristisin mõttes Rikkurite Haisuavenüüks. Poolel teel lööb auto jõledat lehka täis, sest meri haiseb nagu solgitoru või maamehe peer. Ausalt öeldes arvasingi autos esmakordselt seda haisu tundes, et tagaistmel keegi peeretas. "Võib-olla olen sellega juba harjunud," ühmas sõbranna, kui temalt haisutaluvuse kohta aru pärisin. No mida?! Võtta tuhandeid eurosid pangalaenu, et elada nagu peldikus?

Lisaks sellele lõõtsub rikaste rajoonis tõmbtuul. Panin pahaaimamatult pesu terrassile kuivama ja läksin teleka ette seebikat vaatama. Järsku helistas keegi uksekella ja lävel seisis turske onkel: "Mina olen naaber. Kas teie rinnahoidja ripub minu roosipõõsas?" Tuli välja, et õhtuti - nagu naabrimees seletas - tõusevad Merivälja majade vahel alati võimsad iilid, mis rebivad endaga kaasa kõik, mis kaalub alla saja kilo. Seekord oli tuule alla võtnud minu aluspesu. Õues oligi pesukuivatamisega lõpp. Ma ei saa aru - elada suure aiaga eramajas ja puhas pesu ei saagi õuelõhna külge?

Terrassidest rääkides: sõbranna majal on kolm terrassi. "Oo, milline vaade!" õhkasin päevitustoolis istet võttes kadedalt. Taamal loojus merre päike. Rüüpasin hammaste plaginal kokteili ja kannatasin vapralt külma käes, sest kui juba on selline terrass, peab seal ju ka istuma. Järgmisel hommikul olin närvipõletikuga siruli ja imetlesin oma magamistoa aknast naabri garaažiust. "Miks see terrass sul üldse on, kui seal kannatab istuda ainult kahel päeval aastas?" uurisin, kui murelik sõbranna mulle teed tooma ilmus. "Loomulikult lillepottide jaoks! Ja talvel panen sinna jõulukuuse," pahvatas sõbranna, kes ilmselt polnud kuulnudki, et need paar fuksiapotti, mis terrassil tuule käes kiratsesid, mahtunuks ka aknalauale.

Kui mul toas liiga jahe hakkas, otsis sõbranna tulutult mingit pulti, mida ta ei leidnudki. Kolme aiaväravat avas kolm erinevat pulti, millest vähemalt üks oli alati kadunud. Ja nii edasi ja edasi ja edasi... Kõigi süsteemide meelespidamine tekitas minus kohutavat stressi ja maja meenutas pigem lennujuhtimiskeskust kui hubast kodu, kus võiks end turvaliselt ja pingevabalt tunda. Esimesel sõbranna juures veedetud päeval eksisin garderoobis ära.

See kogemus pani mind viimaks mõistma, mida tähendab ütlemjne "ka rikkad nutavad". Mina ka nutaksin, kui peaksin igaa kuus pangalaenu maksma ainult selle nimel, et iga päev nii rängalt kannatada. Äkki ongi raha omamine pigem karistus kui eelis? Seisus kohustab teatud linnaosas elama, sõitma kindlate automarkidega ning istuma ja kannatama külma meretuule käes. See teeks mindki kurvaks. Olen tähele pannud, et Lasnamäel ja Mustamäel ongi inimesed rõõmsamad ja seltskondlikumad.