Minu meelest on kintsude vahel haigutav lõhe sama hirmus vaatepilt nagu puutüve jämedused lötendavad tselluliidised reied. Ma ei taha minna tagasi paari sajandi taha, kus naise tüsedus tõestas abielumehe jõukust ning oli sellepärast ihaldusväärne. Muidugi on ka paks naine kole. Aga miks peaks keegi soovima oma kintsulõhe kaudu ilmarahvale kuulutada, et tal pole piisavalt leivapalukesi hamba alla torgata? Kui mu ema mõnel ajakirjafotol niisuguseid kintse näeb, meenutab ta, kuidas tema enda isa selliste naiste kohta ütles: nende jalge vahelt saab täku seljas läbi ratsutada.

Miks sünnivad jaburad moevoolud?

Visanud ajalehe nurka, jäin meenutama, kui palju totakaid moevoolusid on mu silmad eluaja jooksul juba näinud. Põhikoolis värvisid plikad endal juuksesalke roosade ja roheliste markeritega ja tupeerisid veel tuka ära ka, nii et lõpuks oli neil peas suur kahune vikerkaar. Julgemad võõpasid end templivärvi või musta tušiga, mis tähendas, et selja tagant, kuhu nende pilk peeglis ei ulatunud, olid neil kaelad mustad nagu neegritel. Rõivastest olid moes Lätist toodud polüesterdressid, mis nägid välja kobedamad kui Marati omad. Nendega käidi ka diskodel. Dressipluus, millel ilutses firmamärk, oli aga lausa pidulik riietus, mida võis kanda kas või õhtukleidiga.

Kõige hirmsam moeröögatus, mida mäletan oma koolipõlvest, olid kivipesuteksased. Neid sai loomulikult Soomest — sul pidid olema seal sugulased või tuli hea ja paremaga moosida tuttavaid, kes said Soomest pakke. Kui hiljuti nägin, et niisugused püksid on uuesti moodi tulnud, pidin otsad andma.

Jubeduselt järgmine on grunge, mis tuli koos Nirvanaga ja oli sama õudne nagu tänapäeval gooti stiil. Terve koolitäis tüdrukuid traavis ringi ketside, auklikuks kratsitud võrksukkade, kõrvalestast läbi torgatud haaknõelte ja süsimustaks värvitud huultega. Et süsimusta huulepulka polnud kaubandusvõrgust saada, ajas siingi asja ära vildikas. Kuna vildikas pole meikimiseks mõeldud, kippus see niiskuse tõttu huulekontuuridest välja valguma, jättes mulje, nagu kugistaks tütarlaps parajasti ämblikku.

Millest ma ei saanud aru siis ega saa ka nüüd: miks on naised nõus kaasa minema moega, mis ei tee neid mitte ihaldusväärsemaks ega kaunimaks, vaid hoopis koledaks ja kummaliseks? Nagu ma pole iialgi kandnud kivipesuteksaseid, ei suuda ükski vägi mind veenda endale vabatahtlikult (mõistan, et mõnel naisel on see kaasa sündinud eriti kiire ainevahetuse tõttu) hankima kümnesentimeetrist kintsuvahet. Ma ei ole kindel, et mehed sellele sama näljase pilguga vaataksid nagu moeiharad naised ise.

Aga sinu jalad on ju kõverad!

Mis on kintsuvahe juures kõige koledam, on ju see, et see muudab naise jalad visuaalselt kõveraks. Perfektselt sirget säärejooksu on ainult vähestel. Kui su jalad on altpoolt põlve pisut rangis, aga suudad endale siiski moeka kintsuvahe hankida, moodustab su figuuri alumine osa kaks O-tähte. Võib-olla ongi see eesmärk: igaüks, kes imetabasele moodustisele pilgu heidab, hüüatab: “Oo?!” Kui sul on x-jalad, siis on tähestik veel paremini esindatud.

Kuulge, naised. Kas teil tõesti ei ole nii palju selget aru, et taibata, millised moetrendid on ilusad ja teevad teie figuurile au, millised aga on nii hirmsad, et need tuleks seadusega ära keelata, rääkimata nende järgimisest? Meenuta kommentaarides, millised on sinu meelest kõige võikamad moeröögatused ja kas oled tundnud kiusatust kintsulõhe-trendiga kaasa minna. Kas on palju palutud, et lõpetataks igasugused jaburdused ja moodi läheks lihtsalt normaalsed riided ja terve voolujooneline naisekeha, mis pole ei üle- ega alakaaluline?