Klatšimoor: mis mehed need üldse on, kes naistelt peksa saavad?
“Aga miks need mehed siis politseisse ei lähe?” imestasin. Seepeale hakkasid kõik mehed hoogsalt seletama, et mees ei saa mitte iialgi vägivalla üle kaevata, muidu muutuks ta kõigi naerualuseks. Seepärast peavad nad vaikselt kannatama. Mõtlesin kuuldu üle järele ja pidin nentima, et see oli esimene kord, kui minagi meeste suust sellist kurtmist kuulsin. Tõsi tõesti, et see teema pani mindki muigama — mis asja, ükski endast lugu pidav meesterahvas ei tule avalikult kuulutama, et sai nõrgalt naiselt kingaga molli. Mis mees see üldse on, kes laseb endale peksa anda?
Meestele minu argumendid ei meeldinud, vaid mulle toodi näiteks lugusid, kus mees oli saanud süüdistuse koduvägivallas täiesti ebaõiglaselt ainult selle eest, et ta end fuuriana märatseva naise eest kaitses. Naine tahtis meest lüüa, aga mees haaras tal randmest, et hoopi enda silmnäost eemale juhtida. Paraku oli mehelik haare liiga tugev ning riiaka naise randmel ilutsesid järgmisel hommikul sinikad. Sinikaid läks naine otsemaid näitama töökaaslastele ja sõbrannadele — vaadake vaid, mida mu mees minuga kodus teeb! Sõbrannad ohkavad kaastundlikult ja pööritavad silmi: “Võeh, milline jälk jõhkard!”
Aga võib-olla ei peakski naerma?
Veetsime õhtusöögilauas veel mitu tundi nii kirglikult vaieldes, et priima toit jahtus selle aja jooksul täitsa maha. Mehed leidsid, et nad on looduse ja ühiskonna poolt seatud täiesti ebaõiglasse olukorda: nemad peavad naist hoidma nagu sedasamust pilpa peal ja kannatama kodust terrorit vaikides, naine aga võib vähimagi jama peale kaebama tormata. Ja nagu liikluses, kehtib siingi nõrgema õigus. Kes kaitseks meest? Naist vastu lüüa ei tohi. Politseisse avaldust tegema minna on imelik. Lahutada ei tahaks laste, ühisvara ja muu sellise pärast. Hakata jooma? Lohutada end armukese juures? Otsida abi psühholoogilt?
Üksi jäädes tabasin end mõttelt, et ma ei tahagi enam kurtvate meeste üle naerda, vaid mulle tekitavad viha naised, kes alandavad ja väärkohtlevad oma mehi täies teadmises, et mees ei suuda ega tohi talle samaga vastata. Eriti niru, kui sellise türann-ema ja suss-isa perekonnas kasvavad poisid. Millised mehed neist arenevad? Kas mitte naistevihkajad, kes näevad igas naises oma vägivaldset ema? Ärgem unustagem, et kui naine juba kord on n-ö lahtise käega, siis vaevalt poegki jääb hoopidest ilma.
Arvan, et meestelt tuleks võtta valehäbi. Nad võiksid ja peaksidki oma naiste peale kaebama, kui naine peksab. Miks ei peaks naine sellise teo eest vastutama? Kui kord juba oleme nõudnud võrdset kohtlemist, siis parem olgugi see võrdne kõiges.
Kust tulevad naised, kes peksavad?
Palju on räägitud teemal, miks naisepeksjad selliseks arenevad. Kas on süüdi lapsepõlvetrauma, näiteks eelkirjeldatud võimukast julmurist ema? Kas eelmised naised oma ülbitsemisega muutsid mehe sääraseks? Äkki teeb seda kõike viinakurat? Või mingi psüühiline haigus? Mis iganes tõsi on, nagunii ei kuulu mina nende hulka, kes usuvad ja loodavad, et vägivaldset meest saab ümber kasvatada näiteks mingites viharavi või pereteraapia gruppides. Tühjagi.
Veidi põnevam küsimus on, kust tulevad need naised, kes on meeste vastu agressiivsed, tahavad neid aina alandada ja annavad koguni kere peale. Kas nad on kasvanud perekonnas, kus domineerisid naised? Kas ta on olnud vanem õde nooremate vendade hulgas? Kas tal on olnud samasugune võimukas ema, kes on lapsepõlvekodus ette näidanud, kuidas tuleb mehi kohelda? Või vastupidi, on ta pärit kodust, kus isa alandas ja lõi ema ning on endale tõotanud, et temast endast ei saa tulevikus iialgi ühegi meesterahva ohvrit?
Tunnistan, et vastust mina ei tea, kuna ma pole selliste naistega väga palju kokku puutunud. Aga kui minu lugejate hulgas on inimesi, kes on, siis ehk kirjutaksite oma kogemustest ja arvamustest kommentaariumis. Eriti oodatud on tagasiside neilt meestelt, kes on kannatanud aastaid oma naise terrori all.
