Klatšimoori välimääraja: kes on need kaasostlejad, kes kaupluses harja punaseks ajavad?

Pean tunnistama, et üldiselt on šoppamine minu jaoks nauditav tegevus. Viimasel ajal, tõsi, meeldib mulle seda teha põhiliselt netikauplustes. Miks? Sest seal ei pea ma kokku puutuma liiga agarate või ükskõiksete müüjate ja — mis peamine! — teiste kundedega. Õhtuse tipptunni supermarket on justkui inimkonna pahede (ja mõne üksiku vooruse) läbilõige. Keda kõike sealt ei leia! Allpool minu väike välimääraja — eks uuri ja anna teada, kas oled ka selliste tüüpidega kokku puutunud või tunned koguni iseennast ära?

Jehoova tunnistaja tüüpi müüja

Alustan tüüpide kirjeldamist müüjatest. Kõige närvesöövamad isendid on minu hinnangul müüjad, kes kargavad sulle hõlma niipea, kui oled kauplusesse sisenenud. Sa ei jõua isegi jalga üle ukseläve tõsta, kui tema juba nõuab: “Nii, mida teile?” Vastust ootamata tulistab ta: “Teil on kindlasti vaja seda ja seda ja siis veel toda.” Kui ütled, et sooviksid natuke ringi vaadata ja ise otsusele jõuda, ta 1) solvub, 2) hakkab ikkagi kaupa pähe määrima, 3) võtab pähe, et tulid poodi hoopis vargile ning jälgib sind nii terase kullipilguga, et sul hakkab ebamugav. Mõni nõrgema iseloomuga klient võibki õnge minna ja osta mitu asja, mida tal tegelikult vaja ei lähe. Aga kui suur võit see ikka tegelikult on, kui ta enam iialgi tagasi ei tule?

Uinuva kaunitari tüüpi müüja

Tema on Jehoova tunnistaja vastand. Tema ükskõiksus algab sellest, et ta ei vasta su tervitusele. Et tema tähelepanu pälvida, tuleb sul piltlikus või ka otseses mõttes letile ronida ja seal jalgu trampida. Kõik, mida ta on võimeline sinu heaks tegema, on võtta su raha vastu ja võib-olla visata kaup hooletult kilekotti. Hoidku jumal, kui sulle tuleb pähe mõne toote kohta infot küsida. “Kõik suurused on meil siin väljas ja kõik vajalik on etiketil kirjas!” nähvab ta tigedalt.

Ebaõiglast palka teeniv kassiir

Kas kliendid siis polegi kuulnud, et supermarketite kassapidajad teenivad oma orjatöö eest sandikopikaid? Juhul, kui olete kuulnud, siis olge rahul sellega, et kassapidaja teie kauba kassast läbi lööb ja teie raha vastu võtab. Ärge lootke, et kuulete temalt “tere”, “tänan”, “palun” või “aitäh”. Ärge arvake, et kliendi soov “ilusat päeva teile!” peaks vastuseks pälvima midagi enamat kui tõrksa mühatuse. Veelgi enam — ärge soovige, et kassalindile asetatud kaupu koheldaks leebelt ja respektiga. Ise teate, kui julgete meie poest karbitäie mune osta!

Poolkurt indigoema

Nüüd aga klientide juurde. Kõigepealt tõeline pärl kauplusekülastajate hulgas, kelle pärast ma suuresti olengi poeskäikudest loobunud: indigoema, kelle meelest on kauplus üks suur mänguväljak tema vabakasvatusega jõnglasele. Ema julgustava pilgu all on jõnglasele kõik lubatud: käperdada riiulitel asju, tõsta neid teise kohta, teha kõigepealt käed suus tatiseks ja siis käperdada nendega eranditult kõiki puuvilju, rippuda teiste klientide toidukorvide küljes ja katsuda nende kaupu, üürata, vilistada, eskalaatoril vanatädikesi pikali joosta jne. Minul oli kord kogemus, kus üks selline lapsuke sõi ema heakskiidul juba järjekorras passides ära pooled ostetavad šokolaadikommid, määrides kõigepealt rokaseks enda käed ja seejärel minu uhiuue maksiseeliku. Kui jõnglase emale märkuse tegin, nähvas too, et ma lihtsalt ei sallivat lapsi.

Märatsev kangelasema

Kui emad, kes oma lapsi ei kasvata ega keela, on kohutavalt tüütud, on neist jubedamadki musteremad, kes otsustavad oma põnnile teiste poekülastajate silme all õpetliku stseeni korraldada. Kui sellise hullu laps kogemata mõne asja riiulilt alla tõmbab või julgeb pulgakommi küsida, kukub ema valju häälega tema peale röökima: “Miks sa pead mulle alati nõnda häbi tegema? Kas ma pole sulle küllalt rääkinud, et…” Hullemal juhul hakkab laps seepeale härdalt nutma ja ema hääl aina paisub. Veel kõige hullemal juhul läheb asi füüsiliseks — ema rebib last jõhkralt käsivarrest või annab talle laksu. Seejuures piidleb ema silmanurgast, kas tal ikka on publikut. Kas kõik ikka näevad, kui hästi mõni inimene oma lapsi kasvatab?

Kannatamatu pereisa

Kui isad lastega poes käivad, on üldiselt rahulikum — mehed tahavad poes kiiresti ära käia. Dramaatiline stseen jonniva lapsega on meesterahva õudusunenägu (ja seepärast, olgem ausad, kipuvad ka lapsed tihti just isaga poodi — isa annab nende soovidele alati järele). Aga on tüüpe, kelle meelest võiks poeskäik olla veelgi kiirem ja valutum, kui jalus ei koperdaks teisi kliente. Ta ei arva midagi kulinaarialeti järjekorralipikutest ja nõuab, et teda teenindataks kõigepealt. Last kasutab ta piletina ka järjekorras ette trügimiseks. Kui mõni klient end tema nõudmise peale siiski ei liiguta, on kärsitu isa võimeline tema kaubad kassalindil tahapoole lükkama, et enda kraam ettepoole tõsta. Kui ka see ei aita, lööb ta pigem kõigele käega — viskab kuhjaga täis korvi põrandale ja tormab järgmisse poodi õnne otsima.

Klatšimoor

Ei, mitte mina ise, vaid hoopis — tavaliselt eakam — naisterahvas, kes võtab kaupluseskäiku kui meeldivat ajaviidet oma üksluises argirutiinis. Ta kondab lootusrikkalt vahekäikudes, kuni kohtab mõnda tuttavat või komistab omataolise otsa: “Te ka katsusite arbuusi? Täiesti toores, on ju? Aga teate, milliseid vägevaid arbuuse müüdi aastal 1963, kui ma olin just mehele läinud! Minu mees armastas väga arbuusi…” Et jalad ei väsiks, toetavad jutuhoos prouad end oma ostukärudele ega tee väljagi teistest klientidest, kes tahaks pääseda mööda või uudistada kaupa lettidel, mille klatšihuvilised on blokeerinud.

Pretensioonikas kannataja

Lihtsalt jutukatest vanaprouadest eristub viril daam, kes kirtsutab kõige peale nina ja kaagutab väljapanekute ees: “Issand, millal sellele kohvipakile jälle hinda otsa pandi? Miks need maasikad nii kahtlast värvi on? Miks on siin vaid kolme sorti makarone?” Kohutavalt tüütute virisejate hulka liigitub ka tegelane, kellele tundub kassas, et talle on tüng tehtud: “Sildil oli hoopis teine hind! Sellel leivapätsil on nurk murdunud ja ma nõuan allahindlust! Mis mõttes teie olete ainult teenindaja ega saa midagi teha? Ma ei lahku siit enne, kui õiglus on jalule seatud…” Nõudlik klient röögib täiest kõrist ja materdab õnnetut müüjat vaatamata sellele, et terve pikk järjekord seisab tema taga juba kümnendat minutit.

Üleannetu hängija

Kasvatamatud tited, keda veavad poodi emad, kasvavad ükskord suureks. Siis saavad neist teismelised hängijad, kes tikuvad poodi seepärast, et neil pole kuhugi paremasse kohta minna. Raha neil ei ole rohkemaks kui krõpsupaki jaoks, aga nad patseerivad kaupluses vähemalt paar tundi ning lõbustavad end kaupa ja kliente kommenteerides: “Vaata, mingi paks eit ostab rasvapirukaid, tahab vist veel sada kilo juurde võtta!”

Eneseteadlik turist

Sageli on nad mõnest naaberriigist ja käituvad nii maapoodides: buss peatub parklas, selle sisu voolab välja ja tungib ühe hooga kohalikku kauplusse. Seal lahvatab korraga vali välismaakeelne jutuvada ning ükski teine klient ei pääse enam kaubale ligi — turistid seisavad parvekaupa lettide ees, arutlevad, naeravad, žestikuleerivad. Kuna nad on kümme tundi bussis loksunud, tahavad nad jalgu sirutada ja see tähendab, et kiiret pole kuhugi. Kui kohalik kunde neil end vabandada palub, et samuti väljapaneku ligi pääseda, teesklevad turistid kurti ja tumma: “En ymmärrä…”