Kõik oligi liiga hea, et tõsi olla!
Esmalt arvasingi, et ta teeb nalja, kuid siiski üllatusin, et ta mõtles seda vägagi tõsiselt.
Paar päeva hiljem sain telefonikõne, et ole hea, tule selleks ajaks meie kokku lepitud kohta. Mõeldud, tehtud! Minnes mõtlesin ja nuputasin, milline siis see isik, keda sõber mulle tutvustab, välja näeb ja mis peitub tema sisemuses. Ootusi siiski liiga kõrgeks ei ajanud, ehk pole mina Tema tüüp ja ei meeldigi Talle kui isiksus. Mida enam me tolle õhtu jooksul vestlesime, seda enam ühist me avastasime. Isegi liiga palju! Mõtlesin, kuidas see võimalik on, et on olemas teine sarnane isik nagu mina, kuid vastassugupoolelt.
Veetsin oma elu ühed parimad tunnid: sai naerdud, kurvastatud, räägitud tõsistest asjadest. Mingi hetk jäime kahekesi ja arutasime läbi elu pahupoole ja juhtumised. Meil oli hea olla, tundsime end teineteise seltsis mugavalt, soe suvetuul sahistas lehti, jõgi voolas tasa tasa, kogu ümbruskond oli vaikne. Mõistsime teineteist juba pooleltki sõnalt. Aeg läks kiiresti ja oligi aeg liikuma hakata. Jalutasime tagasi auto poole, kus meid juba oodati. Sellest vestlusest ei rääkinud me kellelegi, kõik jäi meie vahele. Olin rahul ja üllatavalt rõõmus. Sõber oli oma lubaduse täitnud. Ja õhtu mööduski…
Mida aeg edasi, seda enam sisimas lootsin, et näen teda varsti uuesti. Kuni selle saatusliku päevani, mil teada sain, et teda enam ei ole. Olin šokeeritud ja mu mõtteis jooksis läbi üks ainus küsimus “MIKS?!”…Miks just TEMA. Jäin lootusetult hiljaks. Masendus hiivas mu mõtted, kurvad laulud täitsid mu päevi. Siiani ei usu seda, kes usukski?! Aga tean, et ta on ikka olemas, igal pool — minu ümber, minu mõtetes ja sügaval südames, kuhu ta suutis nende väheste tundidega pugeda.
