Kui inimesel ei ole enam midagi teha...

KIRSTI KOLUMN: Küll on hirmus, kui inimene vanaks jäädes jääb üksi ja tal ei ole kedagi, kellega oma aega veeta ning kellega tee-või kohvitassi taga jutustada. Nii võibki juhtuda, et need igavlevad vanurid hakkavad kõndima pangast polikliinikusse ja vastupidi, ning kõiki oma meeletu igavusega tüütama.

Läksin lapsega arsti juurde. Minu ees ootas veel vaid üks inimene, naisterahvas, vanuses 70-75 eluaastat. Sisenes proua kabinetti ja ei möödunudki palju aega, kui ta seal kõrgendatud hääletoonil, eesti keeles ausalt väljaöelduna, räuskama kukkus. Umbes kahekümne minuti pärast väljus proua kabinetist ja seekord tõstis häält ka minu suunas. “See arst on täiesti rumal inimene!” teatas vanadaam.
“Minge parem kohe koju, ta ei leia teil niikui nii ainsamatki haigust!” jätkus valjuhäälne informeerimine.
Sisenesin siiski kabinetti. Seal istus arst, täiesti rahulik.
“Ta käib siin iga päev, vahel lausa kaks korda päevas,” seletas doktor. Vanadaam olevat täiesti terve ja tugev, aga tal on igav. Pole ainsatki haigust, mille üle kurta ja mille puhul pidevalt apteegis käies ravimite kõrgeid hindu kiruda.
“Kahjuks on tal isegi silmanägemine nagu kotkal,” kurtis doktor kurval ilmel ja mina mõistsin ta kurbust.
Kui sa ikka päevast päeva sellise ajaraiskajaga pead tegelema, hakkab tasapisi ka enda närvisüsteemile mõjuma.

Teine koht, kus sellised ajakulutajad käivad, on pank. Olen ka seal kuulnud pealt juttu, mis küll minu kõrvadele mõeldud polnud, aga kui hääl valjuks läheb, kuuled ju paratamatult.
Arsti juures kohatud daami eakaaslane, meesterahvas, pahandas telleriga, sest too olevat tema “raamatule” pandud raha ikkagi pangaautomaati toppinud. Tema võttis selle raha sealt automaadist spetsiaalselt eile välja ja tõi kontorisse, et see “raamatule” pandaks, aga täna oli see jälle selles automaadis! Aga kui tulevad pätid ja automaadi ära varastavad, siis on tema oma rahast ilma ja kes siis vastutab?
Püüdis piiga talle seletada, kuidas asjad käivad. Ei olnud härra selle seletusega nõus. Ikka palus oma raha konkreetselt ainult “raamatu peal” hoida!

Kui järg minuni jõudis, püüdsin tüdinud tellerit lohutada.
“Oh, ta käib siin iga päev ja homme tuleb jälle ja ta ei saa mitte kuidagi nendest asjadest aru!” ütles tütarlaps väsinud ilmel.

Sel hetkel tundsin, kuidas väljend “klient on kuningas” on vahel suisa absurdne!
Isegi teenindajal on närvid, mis iial ei taastu.

Seega, kõik teie, kes te päevast-päeva sama(de) rumalate olukordadega, kokku puutute — ma imetlen teid! Mõistes, kuidas need kaks inimest oleksid mõlemad tahtnud karata püsti ja igavleva inimese uksest välja juhatada, pidid naeratades sajandat korda üht ja sama juttu kordama, teades, et homme tuleb nende juurde jälle seesama üksik ja juba pisut seniilne, ent see-eest kuri vanainimene.

Tugevat närvi soovides,
Kirsti