Ja mida aeg edasi, seda rohkem võib kohata täiskasvanud mehi, kelle rohkem või vähem hubases elutoas võimutseb PlayStation. Või Xbox. Või Wii. Või kõik kolm. Vahest ma lihtsalt ei mõista? Kui mina nii vana olin, et veel mängudest huvitusin, siis polnudki millegagi mängida. Nõukaaegsel lapsel polnud arvuti- ega telekamänge, vaid mõnel eriti „valitud“ sõbral või sugulasel oli väike „munade püüdmise“ mäng. (Need, kes minu vanused, mäletavad küll, kus hunt või Miki-Hiir kanalas mune korviga püüdis. Nelja üles-alla nupuga sai siis seda mängitud ja mõneks ajaks oli huvitav küll). Ja suureks saades polnud vajadust seda vajakajäämist uute ning moekate vidinatega taaselustada.

Üldsegi seostuvad minu jaoks Xboxiga küll pigem 11-aastased tüdrukud, kellele Dublinis lapsehoidja olin ja kes siis iga vaba hetke mängule pühendasid, et siis näiteks virtuaalselt Titanicult põgeneda või natsidest zombisid sõjatandril tappa. Ja mina vaatasin samal ajal igavledes kella, palju tööpäeva lõpuni jäänud on

Aga mehed? Loomulikult tean ma, et meestel on kohati kalduvus mitte suureks saada ja näiteks arvuti- või videomängudega saab omale igavese lapsepõlve kindustada. Endal mul küll elamist mängukonsooliga jagada ei tulnud, minu eks eelistas arvutimänge ja Cartoon Networki. Kui aga kolleeg Tatianalt küsin, kes õnnelikus (ausõna, tema tõepoolest on õnnelik) püsisuhtes juba aastaid, rehmab ta algatuseks vaid käega. „Tead, mu elukaaslane tahtis PlayStation 3-e omale lausa jõulukingituseks. Nagu laps. Ja ise on 30 aastane“. Jõulukingiks? See on juba omaette tase. „Jah, ta ütles, et ei taha midagi muud, ainus asi kinginimekirjas oli PlayStation 3. Proovisin küll soovitada, et kuidas oleks korralike jalanõude või trendikate riietega, aga ei. Tundsin end kui ema, kes peab lapsele konkreetse asja kinkima, muidu hakkab laps suurest pettumusest nutma ja jalgu trampima“, jätkab Tatiana mõtlikult.

Tatiana jätkab, et esimesed kaks aastat polnud mehel mingit PlayStationi juttugi. Aga kui jõuluaeg lähenes, siis hooliva naisena hakkas ääri-veeri uurima, millega oma kallimat siis sellel aastal rõõmustada. „Olin ikka pikalt mures, et PlayStation meie elutoas hakkab vaikselt suhet lammutama. Meestel on ju kombeks sellesse nii süveneda, mängida ööd ja päevad nii, et ajataju ning reaalsus kaovad“, räägib Tatiana. Loomulikult. Seda mõistavad ilmselt vaid need, kes on ise oma meest pidanud varastel hommikutundidel magama kupatama. Mängusõltlast, kes punastele ning väsinud silmade kiuste kui nõiutult vilkuvat ekraani jälgib. Tatiana elukaaslane lubas siis pühalikult, et muretsemiseks pole põhjust, igal nädalavahetusel kodus mänguõhtuid sõprade ja õllejoomisega ei korraldata ning üldsegi on PlayStationil muid eeliseid. „Et saame vaadata kõrgkvaliteediga filme või vaadata oma reisipilte televiisoriekraanil. Seal oli veel midagi, ma ei mäleta praegu peast“, hakkab Tatiana nüüd naerma. Igatahes on tema elukaaslane oma lubadust pidanud, peamiselt korraldab mänguõhtuid siis, kui Tatianat koduski pole ja aegajalt püüab kallimalegi virtuaalmaailma lõõgastussaladusi tutvustada. „Olen jah isegi paar korda temaga koos mänginud, aga päris minu teema see ikka pole. Kord käis mul sõbranna oma noormehega külas ja õhtu edenedes olid mehed vennastunud mängukonsooli abil ning lärmakuselt ei jäänud alla kambale lastele. Samas oli mul hea meel näha, kuidas mu elukaaslane seda kõike nautis“, tunnistab Tatiana. On alles kadestamist väärt naine.

Ei saa seegi kord mehe arvamusest eemale hoida. Tasakaalu mõttes. Oma pikkadest ja maailma lahkavatest juttudest on mulle meelde jäänud, et mu parimal sõbral Alejandrol peaks ka kodus kas PlayStation või Xbox olema. Portugalist puhkuselt tagasi naasnuna ning energiat täis, oli ta nõus mulle seda „mehist“ hobi lahti seletama. Mehe pilgu läbi. Miks siis ikkagi selline, poisikeste mänguasi? „Sest ma saan teha asju, mida ma päriselus teha ei saa. Muidu pannakse vangi, noh“, pilgutab Alejandro silma. „Mul on näiteks üks mäng, kus ma saan käia mööda tänavat ja teha, mis aga pähe tuleb- lükata prügikaste ümber, tulistada valimatult erinevate relvadega, murda autodesse sisse ning lüüa politseiautol aknad sisse. Ja anda võmmile endale ka vastu hambaid“. Nii, et siis justkui virtuaalne teraapia? „Jah, täpselt. Ma saan oma agressiivsuse välja elada aegajalt mänge mängides, vahel ka koos sõpradega online ja pärast tunnen end paremini. Ning päriselu mured ei häiri enam niipalju“, tunnistab Alejandro.

Nojah, omamoodi sisu ju asjal oleks. Et las parem elab end välja virtuaalmaailmas lõhkudes ja laamendades, kui päriselus kohvitasse vastu seina loobib. Kui vaid asi mõõdukuse piirides püsiks. Kui vaid…