Kui paljud Eesti arstid suitsetavad?
Selle aasta oktoobrist kogutakse Tartu ülikooli tervishoiu instituudi dotsendi Kersti Pärna eestvedamisel andmeid teadusprojektis, mille eesmärk on välja selgitada Eesti arstide suitsetamiskäitumine ja geneetiliste tegurite osa selles. Uuring on mõeldud nii mittesuitsetavatele kui ka suitsetavatele arstidele.
Suitsetamise vähendamine riigis on kogu ühiskonna ülesanne, kuid ei teki kahtlust, et rahvastiku terviseteadvuse kujundamisel kuulub oluline osa arstide isiklikule eeskujule.
Pärna toob näite viimasest samalaadsest uuringust kaksteist aastat tagasi. „2002. aasta uuringu andmetel küsisid võrreldes suitsetavate arstidega mittesuitsetavad arstid patsientidelt oluliselt sagedamini nende suitsetamisharjumuste kohta, seda eriti naisarstid. Samuti oli mittesuitsetavate arstide hulgas oluliselt rohkem neid, kes arvasid, et arsti üks kohustus on püüda patsient suitsetamisest loobuma panna,” räägib Pärna. Arenenud riikides on arstide suitsetamine viimastel kümnenditel vähenenud ja selle levimus on väiksem kui kogurahvastikus, kuid Ida-Euroopa riikides on seda endiselt suhteliselt palju. Eestis on arstide suitsetamisuuringut tehtud kolmel korral: 1977., 1982. ja 2002. aastal. 2002. aasta uuringu andmetel kuulus Eesti arstide suitsetamise poolest arenenud riikide hulka. Iga päev suitsetas 19% mees- ja 7% naisarste, kuid kogurahvastikus 44% mehi ja 18% naisi. Soome arstkonnas oli igapäevasuitsetamise levimusmäär oluliselt väiksem: meesarstidel 7% ja naisarstidel 4%. „Värskemad üle-eestilised andmed arstide suitsetamise kohta puuduvad,” toob Pärna esile ühe sellise uuringuprojekti korraldamise peapõhjuse.
Uuringu teine eesmärk on leida suitsetamisharjumust mõjutavaid geene ja nende abil hinnata suitsetamise mõju haigestumisele. „Kirjanduse andmetel on teada, et teatud geenide variandid muudavad inimese nikotiini toime suhtes vastuvõtlikumaks ning seetõttu on suitsetamisest loobumine raskem. Uuringus tahetaksegi selgitada neid geenides esinevaid variante, mis on seotud suitsetamisharjumuse püsimise ja suitsetamisest loobumisega,” ütleb Pärna.
Arstid, tehke koostööd
Pärna sõnul pärinevad uuringusse valitud Eestis töötavate arstide andmed tervishoiutöötajate registrist ja kodused aadressid nende andmete ühendamisest rahvastikuregistriga. „Seda on tehtud andmekaitse inspektsiooni nõudeid rangelt järgides,” kinnitab Pärna. Vältimaks isiklike küsimuste esitamisel tekkida võivat ebamugavust, tagatakse arstide antud delikaatse teabe konfidentsiaalsus. „Saadetud küsimustikul ega DNA-proovi katsutitel pole nime, vaid ainult numbriline kood. Kogutud andmeid ei edastata kolmandatele isikutele, samuti ei kuulu need muutmata kujul avaldamisele. Rahvastikuregistrist saadud isikuandmeid kasutatakse küsimustike ning DNA-proovi katsutite saatmiseks, vastuste põhjal tekkiva andmestikuga isikuandmeid ei seota. Kõik tulemused avaldatakse alati statistilisel kujul, mis ei võimalda isikuid tuvastada,” julgustab Pärna kõiki arste uuringus osalema.
Uuringus osalemine on vabatahtlik, kuid Pärna loodab kogu projekti meeskonnaga, et arstid teevad tõhusat koostööd: täidavad kaasasoleva küsimustiku, koguvad DNA-proovi ning tagastavad need tagastusümbrikus esimesel võimalusel.
Küsimusele, mis järgus on uuring praegu, vastab Pärna: „Oktoobri alguses saatsime kõigile Eestis töötavatele arstidele uuringumaterjalid. Mittevastanutele saatsime kolme-nelja nädala möödudes meeldetuletuskirjad. Praeguseks on suur hulk arste oma vastused juba meile tagasi saatnud, mille eest oleme väga tänulikud. Neile arstidele, kes pole veel jõudnud vastata, saadame novembri lõpus veel kord kõik uuringumaterjalid. Andmete kogumine plaanitakse lõpetada detsembris.”
