"Kui sina alasti päevitad, pakin mina asjad kokku ja lähen minema!"

Küsisime Naisteka lugejatelt, kuidas suhtuvad nemad alasti päevitamisse. On see teiste rannaliste suhtes ebaviisakas või pigem miski, mida asjata taunitakse? Kommenteerijad jagunesid, nagu ikka, kahte lehte, Ingrid aga jagas meiega enda ebameeldivat kogemust.

“Mina pean seda väga ebaviisakaks ja kohtlaseks käitumiseks. Just eelmisel nädalal oli omal juhus. Võtsin lapsed ja läksime “mere äärde”. Rahvast oli igasugust. Paarikesi, naisi lastega, sõbrannasid, rattaga läbisõitjaid-puhkajaid-matkajaid. Ja siis — opaa! Mulle kõrvale maandub mees, kes koorib ennast täitsa paljaks. Kõnnib sealjuures, vemb vallatult poolkõva, arutledes edasitagasi, justkui mõeldes, et kus nüüd oleks see sobivam koht, kas minust vasakul või hoopis paremal. Rahunes lõpuks ja laotas oma luitunud käterätiku mu’st vasakule poole. No paremal olid sipelgad, arusaadav. Pikali olla ta muidugi ei osanud, veeretas ennast seal küljelt küljele, nagu gaasivaevustes vanainimene, ja sügas riista. Võiks mõelda, et mis tast vahtida. Ega vahtida polegi vaja, seda näeb ka vahtimata. Nagu näen vahtimata paljusid teisi inimesi. Ja nagu nähakse mindki, ilma spetsiaalselt silmi punnitamata. Kuni lapsed vees hullasid, polnud hullu, aga nähes, et nad tüdinevad ja hakkavad üha rohkem minu vahet saalima, panin siiski asjad kokku ja tulime tulema. No ei pea ma mõistlikuks, et tütre silmad peaksid sellist endastmõistetavust nägema. Niipalju vast siin seda rannariba ikka leiab, et kes tahab paljalt päikest võtta, see peaks seda ka saama. Ma ise võtan ka vahest ette selle. Sõidan kuskile üksikuma koha peale, kus rahvast ei voori ja ei jää kellelegi jalgu."