"Kuidagi tuleb ju surra" ehk kirjuta jutule järg!
See siin on Naisteka järjejutt, millele lugejad ise järje teevad. Seekord ootame jutu 4. osa! Siit leiad meile saadetud parimad eelmised osad. See õudne jutt on Naistekas näha ainult ajal, mil päike ei paista. Kui oled õnnega koos, võid vahel näha seda vilkumas ka päeval...
Iga avaldatud osa autor saab auhinnaks ühe tuntud telesarja "Jalgpallurite naised" DVD!
Palju õnne teisele võitjale! Võitjatega võtame ühendust.
Parima neljanda osa jätkamiseks saavad samuti kõik võimaluse. Ja nii edasi kuni selleni, et “kuidagi tuleb ju surra”, ütles… See võiks juhtuda alles 11. osa lõpus, sest meil on jagada just 10 komplekti auhindu. Ah jaa, loomulikult võid osaleda iga uue peatüki kirjutamises, aga auhindu anname igaühele siiski vaid ühe korra.
2. osa autor Anu kirjutaski vapustava 3. osa, aga tore oleks, kui iga osa autor on erinev. Seega tema jutt n-ö arvesse ei lähe, aga lugemist väärib küll. Loe Anu järge siit .
Uus osa ilmub igal nädalal.
KUIDAGI TULEB JU SURRA 3. osa
Autor: meri
Selle küsimuse peale Vilhelmiine ärkas. Unesegasena vaatas ta enda ümber. Kõik oli vaikne. Suur seinakell astus raskelt omi samme hommiku poole. Muidu oli kõik tavaline. Jälle see samane uni. Kõik. Rohkem ei vaata neid õudukaid telekast. Aitab. Ja ka vanus pole enam endine.
Vilhelmiine suskas oma varbad sussidesse ja suundus kööki, et teha üks soe kakao. See rahustab. See on ka enne rahustanud. Vilunud liigutusega avas ta kakaopaki ja siis...
Korraga tabas kõrv õrna heli, mis kuidagi ei seostunud kakaopaki avamisega. See oli kuidagi tuttav, aga Vilhelmiine ei suutnud meenutada, kus ta seda oli enne kuulnud. Ja siis kostis see heli veel kord.
Ja nüüd Vilhelmiine tardus. See heli meenutas talle välisuksevõtme keeramise heli. Täpselt kaks tiiru... Täpselt kaks tiiru oli ta ka õhtul võtmega ukse kinni keeranud. Vilhelmiine tundis, kuidas ta jalad olid kui naelutatud põranda külge. Keha ei kuulanud sõna, et võtta midagi ette.
Samal ajal kostis esikust, kuidas uks tasakesi avaneb ja tuppa valgub kogu ruumi täitev õudne vaikus...
