Kurb kooliaasta algus: ei lapsed ega õpetajad taha täna kooli minna
Täna läheb minu poeg teise klassi. Ta ei taha, üldse kohe ei taha. Üks tuttav õpetaja ütles eelmise nädala algul ausalt, et tal on koolist juba enne siiber, kui see üldse alanudki on. Oma tutvusringkonna laste ja õpetajatega vesteldes olen kuulnud ainult ühe lapse suust, et ta ootab uut kooliaastat. Õpetajatest ei öelnud midagi positiivset mitte ükski. Päris õudne mu meelest!
Kui mina käisin algkoolis tahtsin nii väga kooli minna! Mulle tõesti meeldisid esimesed neli aastat väga! Meil oli fantastiline klassijuhataja, tänu kellele tahtsid kõik tüdrukud samuti õpetajateks saada. Tunnid olid meie jaoks huvitavad ja samas polnud need liialt kurnavad. Koduseid ülesandeid anti ka, eriti selgelt mäletan koduseid etteütlusi koos emaga, samuti kirjatehnika harjutamist. Kuid kodutööde kõrvalt jäi aega ka sõpradega õues ukakat mängida, puude otsa ronida ja trennis käia. Muidugi sai aeg-ajalt koolist kõrini, aga sellist tunnet, et sellesse majja enam iialgi oma jalga tõsta ei taha, ei tekkinud algkoolis küll kordagi.
Minu poeg on käinud koolis vaid aasta, mis tähendab, et tervelt 11 aastat seda teekonda on tal veel ees! Aga kooliga seoses on tal vaid negatiivsed mõtted ja tunded. Milliseid muid tundeid saabki olla, kui juba esimeses klassis, kus tegelikult koduseid ülesandeid anda ei tohi, istusime me vähemalt kolmel õhtul nädalas kella kuuest üheksani õpikute ja töövihikute taga. Loomulikult ma aitan teda õppetöös nii palju kui võimalik, et ta täielikult lootust ei kaotaks. Kui kodus on teha kaks lehekülge matemaatika töövihikust, kaks loodusõpetuse töövihikust, kolm ülesannet kirjatehnikavihikust, aabitsast kaks lehekülge teksti lugeda, jutustada ja küsimustele vastata ning kunstitunni jaoks riidelappe otsida, ei teagi laps, kust üldse pihta hakata. Kuna sõbrad olid päeval trennis, oli õhtune aeg ainus, mil nad oleks saanud koos õues käia. Paraku läks liiga tihti nii, et kui meie tegime ülesandeid, helises lapse telefon vahet pidamata ning kui me olime nende lõputute arvuta ja värvi ülesannetega valmis jõudnud, oli kell juba üheksa... Siis tuli järgmiseks päevaks asjad kokku panna ning kaheksakilone seljakott valmis sättida. Ja raskelt ohata, et see aeg ei saa iialgi vist läbi ja tõenäoliselt läheb koormus ainult hullemaks.
Juba oktoobris sai poeg klassivenna käest pasunasse nii et nina verine. Poistel juhtub? Minu meelest ei peaks juhtuma. Ei tohi juhtuda! Ta räägib kodus tihti ühest poisist, kes on ilmselt vaesemast perest pärit, käib koolis pidevalt samade riietega ja peseb end harvemini kui peaks. Teda noritakse, tema asju loobitakse minema, teda tõugatakse ja isegi lüüakse. Selle eest, et minu laps vahele läks, sai ta teist korda pasunasse, seekord verd õnneks ei voolanud. Õpetaja on lapse sõnul olukorrast teadlik.
Kindlasti on õpetaja midagi teinud selleks, et olukorda parandada. Aga miks ta sõnadel ja tegudel kaalu ei ole? Võib ainult arvata. Miks ta peakski oma närve ja aega, mida tal niigi enam ei ole, raiskama selliste nõmeduste peale. Ta ei tea, mida homne päev toob, millised uued üllatused jälle seadusandjate poolt tulevad. Tuleb tegeleda rahulolematute lapsevanemate, e-kooli, puudujate üles otsimise, kiusatute lohutamise, tublide kiitmise, arenguvestluste ja muuhulgas veel kontrolltööde ette valmistamise ja parandamisega ning jälgimisega, et pöörase mahuga õppekava saaks ikka läbitud. Jah, suvepuhkus on pikk, kuid selle puhkuse alguseks on õpetaja nii läbi, nagu oleks ta trammi alla jäänud. Lühemad koolivaheajad ei ole õpetajatel puhkamiseks, vaid koolitustel osalemiseks, ainus päris puhkus ongi suvel. Medal tuleks anda sellistele inimestele, kes taoliste tingimuste juures ikka veel sellist tööd südamega teevad!
Mul on õudselt kahju, et meie koolisüsteem on igast otsast nii vale. Ma olen ise koolis käinud, nüüd käib seal mu laps, mu mõlemad vanemad on õpetajad. Üht-teist olen kuulnud-näinud, sellepärast julgen viriseda. Ideaalses maailmas läheksid õpetajad kooli hea tujuga, sest nad ei peaks nii paljude totruste pärast muretsema (palk, hullumeelne paberimajandus, ülbed lapsevanemad) ja lapsed läheksid neile järele, samuti hea tujuga. Tuleksid koju ka hea tujuga, läheksid õue sõpradega mängima ja oleksid õnnetud, kui haiguse tõttu kooli minna ei saa. Kahjuks algab meie kooliaasta kurvastusega, et jälle peab koti selga võtma ja sõpradega hüvasti jätma, sest enne uut suve neid tõenäoliselt ei näe. Kuidas saakski sellest rõõmu tunda?
