Mina arvan, et need asjad on täpselt nii keerulised, kui need ise endale teed ja teha lased. Kingitused võib aasta jooksul ette osta, igasuguste sooduspakkumiste ajal. Sel viisil ette mõeldes kaob see suurim stress, mis tuleb viimasel hetkel koos teiste samasuguste planeerimisvaegusega inimestega poes trügides ja viimase kõigil-on-ja-ma-pean-ka-saama moemänguasja pärast kakeldes ning lõpuks ostukorvitäie alkoholi ja koledate sokkidega poest lahkudes, sest muud ei tulnud pähe ja olgu see kingisaaja sellegi üle õnnelik.

Mulle ja paljudele teistele on detsember kõige vastikum ja raskem kuu hoopis teise asja pärast. Õnneks ei ole ma oma mures üksinda, nägin just Facebookis ringlemas üleskutset, mis seisab sellesama eest, mille pärast ma juba väga pikka aega aasta viimast kuud vihkan ja mille eest vaikselt võitlen — palun tehkem nii, et detsember poleks nii kärarikas paugutamiseaeg! Asi algab detsembrikuu esimese päevaga, kuigi pürotehnikat müüa vist veel ei lubata. Vähemalt ei ole kauplustes neid kohutavaid ilutulestikulette veel üles pandud. Kust inimesed need paugutid kätte on saanud, ei tea, aga iga päev käib mingi ilmatu kärakas. Ja mida aeg edasi, seda sagedamini seda juhtub, kuni kahel viimasel detsembrikuu nädalal on linnas juba täiesti võimatu elada. Õnneks ei ole mul koera, aga sõbranna räägib, kuidas tema koer on nii ära hirmutatud, et keeldub lõpuks õues hädal käimast ja laseb kas või põiel lõhkeda ning sortsutab viimases hädas tuppa, aga õues on nii õudne ja kui ta vägisi sinna viia, siis keeldub sülest maha minemast ning lausa vappub hirmust. Teisedki kurdavad, kuidas detsembrikuus tuleb koer linnast kusagile ära viia, sest loom on nii stressis, et ainult kükitab voodi all ja väriseb. Katsumusest üle saamiseks ja närvikava taastumiseks läheb hiljem mitu nädalat, sest jaanuari esimestel päevadelgi kostab kõmakaid, kuni asi lõpuks maha rahuneb.

Ma ei kujuta ette, mida teevad lastega pered. Kuidas sa jalutad imikuga õues või üritad teda rõdul magama kussutada, kui täpselt vankri kõrval/akna all käib järsku rida plahvatusi? Just saad lapse unne, kui tuleb järgmine karrmauhh. Miks üldse peab neid pauguteid kogu kaeg käristama, aru ma ei saa ja sellest veel vähem, miks see just keset kõige tihedamat magalarajooni peab toimuma. Võiks siis kusagile tööstuspiirkonda minna või inimtühjemasse kohta. Kas paugutajad üldse teistele ei mõtle? Kas vanemad oma laste kulutusi üldse ei kontrolli? Ega uuri, millega nad tegelavad? Ega selgita, kuidas võiks ja peaks käituma ning mis oleks vastutustundlik ja kuidas teisi inimesi vähem häirida?

Ma saan aru, et väikestel poistel on aegade algusest saadik olnud haiglane huvi igasuguste paukuvate asjade vastu. Küll on lõhkekehi näppides ilma jäädud sõrmedest ja silmanägemisest, mõned elustki. Sõjamoona vedeles ju sõdade järel igal pool lademetes ja pole harv juhus, kui tänapäevalgi mõni lõhkemata pomm leitakse. Minu lapsepõlves müüdi samamoodi paugutajaid ja hirmus huvitav oli nendega tüdrukuid hirmutada. Tüdrukud ei osanud neist muidugi lugu pidada ja minu siiani kestev vastikustunne sai alguse siis, kui üks meeldida tahtev poisike mulle põleva pauguti krae vahele viskas. Jumala õnn, et sain selle sealt maha visatud, muidu ei tea, kui halvasti oleks võinud minna.

Katsuks sel aastal kuidagi nii, et peaks ohutusnõuetest kinni ja laseks rakette ainult aastavahetusel? Ideaalis võiksid needki olla väga vaiksed või suisa hääletud. On kuulda, et selliseid mujal maailmas tehakse ja kasutatakse. Ja palun, palun rääkige oma lastele, millisesse stressi nad oma üürikese lõbuga viivad kõik linnakoerad, väikelaste emad, imikud ja minusugused paanilised paugutamisvihkajad!