Lapse jõulusoovid tekitavad pettumust: kas tõesti on pühad ainult võimalus jälle uus telefon saada?
Meie kodus ei vaadata vägivaldseid filme ega multikaid ega mängita tulistamismänge. Olen alati püüdnud oma lapse jaoks nii palju olemas olla ja temaga tegeleda, et tal ei tekiks soovi ennast ekraani ette unustada ning selgitanud talle, miks vägivald ei ole mitte mingisuguses vormis õige ega õigustatud. Ta käib trennides, minu õhutusel ja eeskujul loeb raamatuid ja armastab legodega mängida. Mulle meeldiks mõelda, et ta oskab käituda ja omab reaalset arusaama „jõuluvana“ rahakotist ja sellest, millised kingitused on mõeldavad ja tehtavad nii rahalise kui moraalse poole pealt, kuid jõulusoovide nimekirja nähes pidin küll pikali kukkuma.
iPhone. Kolm erinevat eriti vihast ja vägivaldset Xboxi mängu. Jalgratas. Playstation. Mingi uut sorti eriti peen rula. Tahvelarvuti. Kõige kallimad legod. Reis soojale maale. Kõik need asjad, mille kohta ma olin talle varem rääkinud, et sellised soovid ei ole kohased ja „jõuluvana“ võimalused on piiratud.
Seal polnud mitte ühtegi mõistliku hinnaga mänguasja ega raamatut vms, mis näitaks, et lapsel on õiged väärtused ja reaalsustaju.
Ma olen täitsa pettunud. Eelkõige iseendas, sest selge, et ma pole suutnud oma lapsele õigeid väärtusi õpetada ja ta lähtub ikkagi ainult materiaalsest. Ja unistab ikka kõige suuremalt. See viimane pole iseenesest ju vale, aga... kas tõesti on jõulud lapse jaoks ainult võimalus jälle midagi saada? Kurb tegelikult, sest mina olen proovinud temasse sisendada, et jõulud on perega olemise aeg, kingitused on lihtsalt lisaboonuseks. Paistab, et see pole kohale jõudnud.
Tegelikult ma ei teagi, miks ma imestan või miks mind see nii endast välja ajas, et lausa kirjutama pani. Tema suhtumist näitab ju tegelikult ka see, kuidas ta hommikuti sussi seest päkapikukraami välja võtab. Üle ühe hommiku on näos pettumus: jälle see Tutti-Frutti või sussišokolaad, ei või need päkapikud ka midagi suuremat-paremat-uhkemat tuua. Klassikaaslastele tuuakse ikka legosid ja mänge ja hästi kalleid kingitusi, miks tema nii kehv on, et ainult maiustusi saab. Nojah. Ma olen siis alati öelnud, et ega see pole kohustus, et päkapikud hommikuti midagi toovad. Nad võivad ka toomata jätta. Ega 10 aastastel ei peagi päkapikud käima tegelikult. Siis poeg muidugi vabandab ja ütleb, et komm on ka väga hea. Aga see on juba n.ö suitsukate, tegelikult on ta ju pettunud, nagu näitab esimene siiras reaktsioon.
Kuidas teistel vanematel on? Kas olete oma laste jõulusoovidega rahul? Kuidas leiate kompromissi laste hirmkallite ja moraalselt valede soovide ja reaalsete võimaluste vahel? Kui kellelgi on häid soovitusi, kuidas oma last sellelt materiaalselt rajalt õigele suunata, siis palun jagage, sest mulle tundub, et ma pole sellega hakkama saanud.
